Tallinn kuulus tollal ,15. sajandil, kui ehitati linnamüür ja selle tornid, Hansa liitu ning kuna Bremen oli ühtedest tähtsamatest hansalinnadest, siis nimetati üks torn just selle koha järgi. Tornil oli neli korrust ja eriti tugevad – kolme meetri paksused kivist seinad.

Bremeni tornis oli kunagi ka vangla. Lausa kaks alumist korrust oli sellele ruumi antud. Sellistes külmades ja kõledates kongides ei tahaks iialgi isegi raha eest aega veeta. Ometi oli neid, kes pidid sealses pimeduses veetma peaaegu kogu oma elu, sest olid varastanud või rahvale ja mõisnikule mõnel muul viisil musta lambana silma jäänud. Neid vanglatingimusi ei sooviks küll kiita, sest haigused olid sumbunud õhu, vähese valguse ja kasina toidu tõttu kerged tulema. Põgeneda polnud sealt üldsegi kerge, sest ainus väljapääs oli vangla teiselt korruselt Vene tänavale viiv trepikäik ning esimeselt korruselt viis teisele vaid üks põrandaluuk.

Kord oli Bremeni torni vanglas mees, kes temale esitatud süüdistust mitte ei olnud ära teeninud, sest ta päris süüta oli. See mees oli Lepametsa Jaan. Teda süüdistati väga kergemeelselt kaugelt tulnud kaupmehe kangaste, ehete ja nii mõnegi peene kauba varguses, tuues põhjuseks, et mees tahtis need koju oma naisele viia, sest pere oli tal vaene ja on kaheldav, kas nad sellist rikkust varem näinudki olid. Kes päris varas oli, seda Jaan ei teadnud. Väärtuslik kaup oli tõesti varastatud, kuid tegelikult ei näinud ka kaupmees varast hetkekski. Ta käis veidi aega ringi, et näha, millised on tema võimalused turul läbi lüüa, kuid kui ta tagasi tuli, märkas ta, et neid võimalusi polegi, sest tema kõige peenem ja kallim kaup oli varastatud. Kuna Lepametsa talu peremees oli lähim kehvema rõivastusega kunde, siis otsustas kaupmees just tema vargaks tembeldada. Niisiis hüüdiski ta: ”Varas, varas, püüdke ta kinni!” ning näitas näpuga Jaani poole. Seda, et Lepametsa Jaan on varas, otsustati koheselt. Kuna ta eitas oma “süüd” ja keeldus tagasi andmast “varastatud” asju, mõisteti ta kolmeks aastaks vangi, sest karistused olid tollal tänapäevaste kõrval väga rängad.

Ta oli vangis olnud juba kaks kuud kui ta tervis hakkas halvenema ning tuli kihk põgeneda ja kaupmehele kätte maksta kogu selle moraalse ja pealtnäha kahju eest, mida too Jaanile põhjustanud oli. Niisiis hakkas ta mõtlema plaani. Tulles oli ta näinud, et tema korrusel oli üks ja ülemisel kaks valvurit. Samuti seisid kaks valvurit trepikäigu alguses. Nendest tugevatest meestest mööda saamiseks oli vaja kavalust. Ühel päeval kui talle süüa toodi, lubas ta valvurile, et annab talle kõik varastatud kauba kui see tal öösel aitab ära põgeneda. Öösel ärataski valvur Lepametsa Jaani, et see saaks minna. Sel hetkel kui Jaan teise korruse luugist üles ronis, kõndisid kaks valvurit näoga teises suunas ning kui nad ümber pöörasid, lipsas Jaan nurga taha ja sai joosta edasi trepikäigu poole. Sealsest kahest valvurist üks magas, et olla ülal hiljem kui teine teeb oma väikest uinakut. Jaan istus nurga taha kui tema liitlasest valvur läks teisega rääkima ning sundis teda sealjuures teisele poole vaatama. Jaanil õnnestus mööda trepikäiku välja pääseda. Ta oli lubanud, et tuleb järgmisel päeval valvurile tema tasu tooma, mida ta loomulikult ei teinud.

Lepametsa Jaan põgenes hoopis koos perega kaugele, et teda enam üles ei leitud. Edaspidine elu oli neil nii helge kui ühe vaese inimese elu sel ajal üldse olla võis ning Jaani lapsedki rääkisid uhkusega veel lugu, kuidas nende isa Bremeni torni vanglast oli kavaluse abil pääsenud.

Evelin Grauen