Simone de Beauvoir (1908-1986)
(täisnimega Simone Lucie-Ernestine-Marie-Bertrand de Beauvoir)
De Beauvoir, prantsuse filosoof, romaanikirjanik, esseist. Jean-Paul Sartre’i eluaegne kaaslane. Ta võitles vabrikutööliste turvalisuse, naiste õiguse pärast abordile, vanurite õiguste pärast ja naiste sotsiaalse staatuse pärast.
De Beauvoir’i ei ole tihtipeale filosoofiks loetud, samuti ei pidanud ta ise ennast filosoofiks vaid kirjanikuks. Ometi on tema teosed filosoofilise sisuga, samuti probleemid, mida ta neis käsitleb.
Tema kaheosaline kirjatöö “The Second Sex” (1949) on üks enimloetud feministlikest dokumentidest.
Simone de Beauvoir sündis 9. jaanuaril 1908. aastal Pariisis, kodanlase perekonnas. Simone’i isa oli advokaat, kelle varanduslik seis halvenes pärast Esimest Maailmasõda. Simone’i ema oli Rooma-Katoliku usku ning kasvatas oma kaht tütart rangel ja traditsioonilisel moel. De Beauvoir isa tahtis väga töötada teatris, kuid tema ühiskondliku positsiooni tõttu oodati temalt advokaadiks saamist. Advokaadiks ta saigi, ent vihkas seda ametit. Isa perekonnas oli aadliverd, kuid isa ise ei olnud lord, seepärast esinebki nimes Beauvoir’i ees „de“. On öeldud, et Simone tahtis saada intellektuaaliks seepärast, et ta pidi kasvama üles oma isa paganliku moraali ja ema rangete religioossete kommete vahel. De Beauvoir elu on hästi dokumenteeritud tänu tema mitmetele autobiograafilistele töödele.
Kui Simone oli kahe ja poole aastane, sündis tema õde Poupette. Kahest õest said sõbrad kogu eluks. Simone oli oma lapsepõlvega väga rahul, kord kirjutas ta: ”Ma arvasin, et see oli märkimisväärne kokkusattumus, et taevas oli andnud mulle just need vanemad, selle õe, selle elu.”
Beauvoir alustas kirjutamist, kui ta oli 8-aastane. Ta sai hariduse erakoolides ning neiuikka jõudes hülgas ta oma perekonna sotsiaalsed ja religioossed vaated ja väärtused.
Kui Simone kasvas, hakkas ta üha enam huvi tundma looduse vastu, mis omakorda kahandas tema siiani tugevat suhet jumalaga. Ta sai aru, et maised naudingud on selleks, et neid hinnata, mitte selleks, et neist loobuda. Selline mõtteviis muutis Simone’i terveks eluks. Ta elas kirglikult ja hetke nimel. Kui ta loobus religioonist, loobus ta ka igavese elu ideest. Samuti tekkis temas tunne täielikust üksindusest, ilma “tunnistaja” või jumalata, kellega rääkida. See tunne kestis üsna pikka aega.
Kui Simone oli 21-aastane, elas ta koos oma vanaemaga ning õppis Sorbonne’is filosoofiat. 1929. aastal sai ta tuttavaks Sartre’iga ning ühines grupi halva reputatsiooniga üliõpilastega. Gruppi kuulusid Paul Nizan, Andre Hermaid ja Jean-Paul Sartre. Sartre’ist sai tema parim sõber ja intellektuaalne kaaslane. Pärast Sartre’iga kohtumist ei olnud Simone enam üksi. 21-aastaselt tegi Beauvoir ära rasked lõpueksamid ning lõpetas kooli.
Ta jätkas elamist oma vanaema juures ja õpetas Lycee koolis; seetõttu muutus ta enesekindlamaks ning hakkas tõestama oma võimeid. Ta koondas enda ümber sõpruskonna ning hakkas käima kohvikutes kirjutamas ja diskuteerimas, vestlemas.
1931-1943 õpetas ta filosoofiat erinevates Marseille’i, Roueni ja Pariisi koolides ning 1941-1943 oli Sorbonne’is professor. Fašistliku okupatsiooni perioodil ei olnud Beauvoir ilmselt seotud vastupanuliikumisega, sest ta jätkas sakslaste vahelesegamiseta töötamist. 1945. a ilmus “Le Sang des autres”, romaan, mis käsitles Prantsuse vastupanuliikumise ja poliitilise olukorra küsimust.
Simone võis olla liiga kõrgete ootustega, ent tal oli piisavalt julgust murda sotsiaalseid tabusid ja oodatud käitumismalle. Ta asus Berliinis õppima Saksa filosoofiat ja jäi samal ajal tihedalt suhtlema Sartre’iga. Varsti liitus Sartre ja de Beauvoir’iga kolmas, üliõpilane Olga. Koos istuti õhtuti väga kaua üleval kuni Simone, kes ei saanud hommikuti piisavalt kaua magada jäi haigeks.
Järgmised kuud veetis Simone kopsupõletikuga sanatooriumis. Kui ta terveks sai, olid Sartre ja Olga lihtsalt sõbrad. Üks de Beauvoir raamatutest, ”She Came to Stay”, põhineb sellel kogemusel.
Pärast II maailmasõda asutasid de Beauvoir ja Sartre “vasakpoolse” ajakirja “Les Tempes Modernes”, mis oli nimetatud Charlie Chaplini filmi “Modern Times” järgi. De Beauvoir’ tööd ilmusid esimesena tihti just selle ajakirja lehekülgedel.
Simone reisis palju külastades Portugali, Šveitsi, Itaaliat, USA-d ja Hiinat. Teos “The Ethics of Ambiguity” (1947) kajastab sõjajärgset pettumust ning annab diagnoosi poliitilistele hoiakutele.
De Beauvoir’ huvi poliitika vastu suurenes märgatavalt pärast II maailmasõda. Nagu paljud tema kaasaegsed, kuulus ka de Beauvoir vasakpoolsete leeri. 1950. aastatel kaitses de Beauvoir Hiina ja Nõukogude Liidu kommunistlikke valitsusi pidevalt kritiseerides kapitalismi, mis oli levinud USA-s ja suures osas Lääne-Euroopast.
Viie kuu pikkune ringreis Ühendriikides 1947. aastal tugevdas veel enam de Beauvoir’ arvamust. Kriitikud on öelnud, et ta nägi, mida tahtis näha. Tema mõtted ilmusid 1948. aastal - “America Day by Day”. Oma töös kritiseerib ta Ühendriikide sotsiaalseid probleeme, ulatudes klassidevahelise ebavõrdsuse probleemist rassismini. Kui de Beauvoir oli Ühendriikides, kohtus ta kirjaniku Nelson Algreniga ja armus temasse. See pani ta kummalisse olukorda – ta armastas Algreni, oli lojaalne Sartrele ja tahtis jääda iseseisvaks. 1954. aastal ilmunud romaan ”The Mandarins” kajastab de Beauvoir’ suhteid Algreni ja Sartrega.
De Beauvoir’ esimene raamat “L’Invitée” avaldati 1943. aastal.
De Beauvoir’ läbimurre tuli 1954. aastal semiautobiograafilise romaaniga “The Mandarins”.
De Beauvoir’ side feminismiga oli algselt puhtalt intellektuaalne. Feministliku liikumisega sidus ta end 1960. aastate lõpus ning temast sai kohalik feministliku liikumise esinaine, eriti sellistes teemades nagu abort ja seksuaalne vägivald. Oma hilisemates töödes annab de Beauvoir pildi vananemise probleemist ja ühiskonna ükskõiksusest vanurite vastu. ”A Very Easy Death” räägib väga täpselt de Beauvoir’ ema haigusest. De Beauvoir küsis endalt, miks tema ema surm vähki teda nii šokeeris. Kui tema isa suri, siis mainis ta seda vaid oma mälestustes kui fakti. Raamatu lõpus taipab de Beauvoir, et pole olemas sellist asja nagu loomulik surm.
1981. aastal ilmusid de Beauvoir mälestused Sartre’i viimastest aastatest, ”Adieux: A Farewell to Sartre”. Pärast Sartre’i surma saatis de Beauvoir’i elu pidev, vahel kibestunud, vaidlemine Sartre’i adopteeritud tütre Arlette Elkaimiga. Tema sõltuvus alkoholist ja amfetamiinist kiirendas tema füüsilist ja vaimset kokku varisemist. De Beauvoir suri 14. aprillil 1986. aastal Pariisis. Ta maeti samale hauaplatsile kui Sartre.
Bibliograafia:
She Came to Stay, romaan: 1943, (English 1949) (Ta tuli, et jääda)
The Blood of Others, romaan: 1945 (Teiste veri)
All Men are Mortal, romaan: 1946 (Kõik inimesed on surelikud)
The Second Sex, Essee: 1949, (English 1953) (Teine sugupool)
The Mandarins, romaan: 1954, (English 1955,1956) (Mandariinid)
Memoirs of a Dutiful Daughter, Autobiograafia: 1958
The Prime of Life, Autobiograafia: 1960
The Force of Circumstance, Autobiograafia: 1963
A Very Easy Death, Biograafia: 1964 (Väga kerge surm), ema surmast
The Coming of Age, Biograafia: 1970
All Said and Done, Biograafia: 1972 (Kõik öeldud ja tehtud)
Adieux, Biograafia: 1981
1943. aasta sügisel ilmus Beauvoir’ esimene romaan ”She Came to Stay”, mis on ilukirjanduslik teos tema suhetest Sartre’i ja Olga Kosakiewicz’iga. Okupeeritud Pariisis elades olid de Beauvoir ja Sartre tihedates sidemetes endiste õpilastega. Lisaks Olgale veel Simone’i õpilased Nathalie Sorokine ning Jacques-Laurent Bost. Need kolm olid pühendunud Sartre’ile ja de Beauvoir’le.
Romaan oli ilukirjanduslik käsitlus Sartre’i afäärist Olga Kosakievicz’iga. Françoise ja Pierre’i, romaani peategelaste, motoks oli: “Mina ja sina oleme lihtsalt üks. See on tõde, kas tead. Kumbagi meist ei saa kirjeldada kirjeldamata teist.” Françoise ja Pierre on teatrimaailma inimesed. Nad on harjunud jagama saladusi. 20-aastane Xavière hakkab õpipoisiks Pierre’i draamagrupis. Françoise leiab, et see on midagi Pierre’i elus, mida nad jagada ei saa. Ta näeb ennast kui Pierre’i mänguasja. Françoise’l on romaan Gerberti-nimelise noormehega, kellest ka Xavière on huvitatud. Françoise ideaalne suhtlemine maailm Pierre’iga on hävitatud ja ta saab aru, et Pierre on elanud ainult iseendale. Raamatu lõpus tapab Françoise Xavière’i. Beauvoir ütleb, et lõppude lõpuks on igaüks ikkagi üksinda, mõningaid kogemusi ei saa kunagi kellegagi jagada.
1946. aastaks oli Simone’ilt ilmunud peale “She Came to Stay” veel neli teost – “The Blood of Others”, “Pyrrhus and Cineas”, “Useless Mouths” ja “All Men Are Mortal”. Tema tööd olid edukad ning de Beauvoir sattus seetõttu samasse gruppi Camus’, Picasso, Geaorges Bataille’i ja veel mõningate teistega.
Tema teosed olid kaalutletud. Ta töötas ja reisis erinevates riikides, Hiinas, Nõukogude Liidus, Kuubas, Jaapanis, Egiptuses, Iisraelis ja Brasiilias. Ta jäi Sartre’ga kuni viimase surmani 1980. aastal. Nende suhe on läinud ajalukku mitte ainult kui suhe kahe geniaalse mõtleja vahel, vaid ka selle võrdsuse pärast, mis oli tollel ajal ebatavaline.
Romaan “The Bood of Others” räägib rikkast noormehest Jean Blomart’ist, kes jätab oma perekonna ning ühineb kommunistliku parteiga Jean kohtub Hélène’iga, kes on naiivne individualist, kes elab vaid hetke nimel. Jean peab valima oma pühendumuse või isiklike ülesannete vahel. De Beauvoir kirjutas teose ajal, mil II
maailmasõja lõplikud tagajärjed ei olnud veel selged, kuid Jean’i tegelaskuju läbi avaldab ta oma toetust Prantsuse vastupanuliikumisele. Jean saab aru, et ta leiab vabaduse tegutsedes. 1982. aastal tegi Claude Chabrol romaani alusel filmi.
The other sex (Teine sugupool)
Helsingi Ülikooli filosoofi, tunnustatud Beauvoir’i uurija professor Sara Heinämaa mõtteid teose kohta:
Lisaks vabaabielule eksistentsialistliku filosoofi ja nobelistist kirjaniku Jean-Paul Sartre´iga inspireerisid Beauvoir’i prantsuse filosoofi Merleau-Ponty´ fenomenoloogilised ideed.
Loomingut ei saa teatavasti kunagi taandada täiesti tagasi looja elule, sellel on oma iseseisev väärtus. Beauvoiri puhul on juhtunud, et tema looming taandatakse tema elule: sageli on väidetud, et kuna ta elas teatud "alistussuhtes", siis ta kirjutas raamatu "Teine sugupool". Selline lähenemine ei räägi sellest teosest midagi.
Võib olla nõus väitega, et Beauvoir kirjutas "Teise sugupoole" vihast Sartre´i vastu, kuid see ei räägi meile midagi sellest teosest. Teos ei ole pelgalt viha väljendus.
Beauvoir’i pole klassikalises mõistes peetud filosoofiks, osaliselt selle pärast, et ta ise ei pidanud end filosoofiks. Ta tavatses ütelda: Sartre on filosoof, mina olen kirjanik.
Viimasel ajal on esile tõstetud Beauvoiri töödes sisalduvad filosoofilised küsimused: peale sugupoole ka näiteks vanaduse ja surma teema. Seetõttu on Beauvoir’i rahvusvahelises filosoofilistes diskussioonides hakatud käsitama filosoofina.
Uues Beauvoir’i-käsitlustes on erootika teema, küsimus, kas naisel on mingi erilaadne erootika. Beauvoir’i erootikakäsitlus "Teises sugupooles" on mõjutanud ka hilisemaid kirjutajaid, näiteks prantsuse feminismi kuulsat esindajat, filosoof Luce Irigarayd.
Beauvoir on feminismi klassik, kuid tema tööde ülelugemise käigus on ideed sugupoolest uuesti läbi analüüsitud. Beauvoir’i on siiamaani vaadeldud valest perspektiivist, valitsev käsitus on olnud selline, et Beauvoir’i tekstide filosoofilised mõisted on jäänud peitu. Teda on loetud ajaloolase ja sotsioloogina, on otsitud vastuseid fakte puudutavatele küsimustele: miks naised on olnud läbi ajaloo alistatud jne. Nende küsimuste kõrval aga leiab Beauvoir’i tekstidest filosoofia küsimusi nagu: mis on naine? mida tähendab sugupoolte erinevus?
Kuna raamatut peeti mittefilosoofiliseks teoseks, hakati seda tõlkides lühendama, jäeti ära peatükke, samuti jäeti välja filosoofilised terminid. Selle müük võis toimuda loosungi all, et see on selline "iga naise nipiraamat". Ja seetõttu pidi raamatust eemaldama nö. raske, teadusliku poole. Kui seda raamatut oleks tahetud näha filosoofilise teosena, poleks lühendamine olnud nii iseenesestmõistetav.
Beauvoir võttis muu hulgas jõuliselt sõna abordiküsimuses, naise enesemääramise poolest. Samal ajal on tal väitnud, et teda ei huvita feministide nõudmised, teda huvitab mõista, miks naiste olukord on niisugune. "Teises sugupooles" ta samuti pigem püüab filosoofilisel tasandil mõnest asjast aru saada, kui et nõuab naiste õigusi.
Beauvoir’ läbimurre tuli 1954. aastal semiautobiograafilise romaaniga “The Mandarins”.
Keskseteks tegelasteks romaanis on psühholoog Anne Dubreuilh ja tema abikaasa Robert, kes kujutavad De Beauvoir’i ja Sartre’d ning “kolmas ratas” on ameeriklane Lewis Brogan, kes kujutab kirjanik Nelson Algreni. De Beauvoir kohtus Algreniga 1947. aastal Ühendriikides loengutuuril olles. Algren tahtis de Beauvoir’iga abielluda kuid lõpuks jäi naine lojaalseks Sartre’ile.
Raamat oli suunatud vasakpoolsetele intellektuaalidele, et nad kaotaksid oma senise staatuse ning võtaksid osa tõelise maailma poliitilisest võitlusest. Rooma-katoliku kirik keelas romaani ”The Mandarins” ning samuti feminismi klassika ”The Second Sex”. Viimases väitis de Beauvoir, et “naiseks ei sünnita, naiseks saadakse”. Meeste poolt defineeritakse naissugu kui ”seda teist sugu”, mitte-mehi ning kokkuvõtlikult ei ole naised päris sajaprotsendilised inimesed. Mõned hilisemad autorid on kahelnud de Beauvoir’i oletuses meestest kui normist kuid tema mõtted naistevihkamisest nii müütides kui kirjanduses on olnud väga mõjukad.
1958. aastal ilmus ” Mémoires d'une jeune fille rangée”( Memoirs of a Dutiful Daughter) , esimene osa neljaosalisest memuaarikogumikust. Ta kirjeldas oma õnnelikku lapsepõlve, intellektuaalset arengut ja suhet Sartre’ga. 1960. aastal ilmus teine osa ” La Force de l'âge” (The Prime of Life), 1963. aastal ” La Force des choses” ja 1972. aastal viimane osa ” Tout compte fait”( The Force of Circumstance). Raamatutes analüüsib ta eksistentsialistlikust perspektiivist oma valikuid armastuse ja töö vahel, saamisest intellektuaaliks ja kirjanikuks, elada ausalt ja vabalt. Beauvoir ise arvas, et filosoofia vallas ei mõjutanud ta Sartre’d mingil moel, sest ”ta tundis, et ta oli rohkem kirjanik kui filosoof” (Margaret Simsons, 1999, Beauvoir and the Second Sex: Feminism, Race, and the Origins of Existentialism). Oma mälestustes on de Beauvoir öelnud, et kord, kui Sartre ja Raymond Aron vestlesid, arvati Beauvoir vestlusest välja, sest ”tema mõte liikus nende jaoks liiga aeglaselt.”
Simone de Beauvoiri ja Jean-Paul Sartre'i tutvus algas 1929. a Pariisis Sorbonne'i ülikoolis, kuhu mõlemad olid tulnud, et õppida filosoofiat. Beauvoir jäi sisseastumistulemuste põhjal edetabelis teiseks. See juhtum on Beauvoiri elus sümboolne: kogu tema loominguline tegevus on püüd intellektuaalsele iseseisvusele, mööda Sartre'i varjust, samas on Sartre kogu tema rikkalikus loomingus see, kellega peetakse dialoogi.
Traditsiooniline käsitus on, et Beauvoir oli Sartre´i õpilane, et Beavoir kohandas Sartre´i loodud käsitusi konkreetsetele küsimustele. Beauvoiri uuestilugemises 1980-ndatel aastatel on ilmnenud, et tema eetikakäsitus erines Sartre´i eetikast tunduvalt.
Beauvoir andis ka Sarte´ile ideid. Sartre muutis mõningaid oma arusaamu Beauvoiri mõjul. Beauvoiri jaoks olid tähtsad näiteks kollektiivsuse idee, see, et inimene on alati sõltunud teistest, üldse ühiskonna ja eetika küsimused.
Jean-Paul Sartre'i ja Simone de Beavoiri elu on 20. sajandi intellektuaalide kooselu mudelnäide. Kaht iseseisvat loomingulist inimest sidus sõprus ja koostöö tutvumisest surmani. Samas oli see elu täis tervet ja kohati armukadedat vaimset konkurentsi, sinna mahtus küllaga ideede tulevärki, kirge, intriige ja kõrvalehüppeid, teisi mehi ja naisi, armastust ja vihkamist.
Nii nagu Beauvoir oma maailmakuulsas raamatus "Teine sugupool" tõdeb kõikide naiste kohta: nad on määratletud eelkõige mehe kaudu, kuulub ka tema elulukku kohustuslikuna määratlus: Sartre'i elu- ja mõttekaaslane. Sartre´i puhul seda aga reeglina oluliseks ei peeta ehkki vaevalt, et Sartre oleks see filosoof, keda me nüüd teame, kui ta kõrval poleks olnud sellist Teist. Nii nagu Beauvoir kaotaks paljugi oma tähendusrikkusest, kui ta poleks elanud just sellist elu sellise mehega.
Sartre ja Beauvoir ei olnud kunagi abielus, neil polnud ühist kodu - nad elasid Pariisi hotellides ja sõid kohvikutes. Neil ei olnud lihaseid lapsi. Need olid põhimõttelised valikud.
Mõlemad adopteerisid - eelkõige pärijate saamiseks ja vastastikkuseks kättemaksuks - kõrges vanuses oma õpilased, kelle suhtes osutatud tunded polnud mitte üksnes isalik-emalikud.
Mässajatena rikkusid nad meelega kõiki kodanlikke konventsioone, ehkki mõlemad olid pärit headest perekondadest ning varanduslikult kindlustatud. Nad kehastasid kõike seda radikaalset, mis raputas Euroopat pärast II maailmasõda, ehkki oleksid võinud elada nagu korralikud kodanlased, kasutades oma väärikat perekondlikku tausta ja varanduslikku seisu.
Nad püüdsid elada vastavalt oma tõekspidamistele. Kuid sõda oli segi pööranud kõik senised väärtussüsteemid. Mõtlejatepaar Sartre-Beauvoir kehastas seda viljakat segadust.
Mõlemad säilitasid vaatamata oma kohatisele radikaalsusele head suhted oma vanematega, nagu hea kasvatuse saanud inimestele kohane.
Materiaalne maailm jättis noored külmaks: seljapööramine oma vanemate ideaalidele oli teadlik samm. Kõrvaltvaatajale oli nende suhe rohkemgi kui ebatavaline: nad teietasid, otsekui salaliidu märgiks arendasid välja oma salakeele ning kirjeldasid teineteisele kõike läbielatut.
Paari iseloomustavad hästi hüüdnimed - Sartre'it kutsus Beauvoir Väikeseks, Sartre Beauvoir’i aga "saarmaks", sest Beauvoir’i nimi meenutas Sartre'ile ingliskeelset sõna beaver.
Päritud varandus läks reisimise peale, kuid õpetamisega teenis piisavalt raha, et osta raamatuid, reisida ja lõbutseda. Lõputud vestlused Pariisi kohvikutes andsid tõuke hilisemale viljakale loomingule, mida nii Sartre´i kui Beauvoiri puhul mõõdetakse kümnete köidetega.
Sartre hindas Beauvoir’i just mõtleva naisena ja talle ei meeldinud, kui Simone püüdis suhte alguses täita traditsioonilise naise rolli, nii nagu ta korraliku prantsuse peretütre kasvatuse saanuna ise loomulikuks pidas. Hoolitsevust ilmutavat Beauvoir’i olevat Sartre torkinud nii: "Teist saab niimoodi introvertne naine", mille all Simone mõistis sissepoole elavat, ennast mahasalgavat koduperenaise-tüüpi. See polnud aga Sartre'i maitse.
Märgates, et tunded võtavad naise üle võimust, olevat Sartre Beauvoir’i manitsenud: "Armas aeg, Saarmas! Miks te olete mõtlemise lõpetanud? Miks te töötegemise olete lõpetanud? Te ju tahtsite kirjutada!"
Muidugi on liialdus väita, et Beauvoirist sai nii suur kirjanik ja mõtleja vaid tänu mehe nõudmistele. Elu filosoofina ja kirjanikuna oli ikkagi Simone de Beauvoiri "oma projekt", kuigi ta jõudis selleni läbi kibedate kogemuste.
Beauvoir oli juba 1920. aastate Sorbonne´is fenomen omaette. Kuna ta lisaks tarkusele oli ka väga kaunis naine, nautis ta paljude imetlust ja seda nii oma vaimukuse ja vestlusoskuse kui välimuse tõttu. Austajatest polnud tal puudust.
Sartre'i veetlus oli eelkõige intellektuaalne, ta oli lummav isiksus, kuid mitte eriti mehelik sõna traditsioonilises mõttes. Beauvoir’i armuseiklused ameerika kirjaniku Nelson Algreni ja prantslase Claude Lanzmanniga 1940ndail olid suuresti põhjustatud just naise igatsusest "tõelise" mehe järele.
Sartre'i käsitus mehe-naise kooselust oli üldse radikaalne: ta pooldas kooselu "lepingut", mis annab mõlemale poolele kõik vabadused pidada ka kõrvalisi suhteid. Ta korraldas koosviibimisi ja reise, kuhu kutsus kaasa Beauvoir’i oma kaaslasega ja võttis ka oma armukesi. Kõigile näis see meeldivat, sest seltskond oli huvitav ja vähetähtis polnud ka see, et selline ebatavaline kooslus ärritas avalikkust.
Ilma Beavoiri aktsepteeringuta ei pääsenud Sartre'i seltskonda tegelikult ükski uus inimene, ka naised. Ka armukeste suhtes oli Beavoiri vaikiv nõusolek Sartre'ile vajalik.
Beauvoir oli Sartre'i jaoks esindusnaine, kõik teised suhted olid privaatsuhted, mida Sartre avalikkuses ei pidanud vajalikuks toonitada, ehkki ei varjanud neid.
Sartre'i – Beauvoir’i suhet võib nimetada kohati vuajeristlikuks: oma kirjavahetuses rääkisid nad teineteisele avameelselt kogemusest teiste meeste-naistega, intiimsete üksikasjadeni välja. Kõike seda, millest oli kombeks vaikida, räägivad Sartre ja Beauvoir oma kirjavahetuses ning Beauvoir eriti oma romaanides. Kohati võis see olla vägagi valus, kuid nad olid oma mängureeglites kokku leppinud.
Nelson Algreni on Beavoir oma autobiograafiates nimetanud oma abikaasaks, tema antud sõrmust kandis Beauvoir surmani. Algreni, kes suhte Beauvoir’iga lõpetas, on Beauvoir süüdistanud usalduse reetmises.
1965. a avaldab Algren elust Beauvoir'iga väga julma kokkuvõtte pealkirja alla "The Question of Simone de Beauvoir" ("Simone de Beauvoiri küsimus").
Ka Claude Lanzmanniga elas Beauvoir mõnda aega väga konventsionaalset kooselu.
Intellektuaalne sõprus Sartre'iga elas aga üle kõik Beauvoiri kõrvalehüpped.
Sartre palus korra de Beauvoir kätt, ent olenemata hirmust lahkumineku ees, lükkas Simone kosimise tagasi. See otsus ei olnud meelepärane mõningatele tema lähedastest sugulastest.
Kasutatud kirjandus:
1) http://www.webster.edu/~woolflm/beauvoir.html
2) http://www.kirjasto.sci.fi/beauvoir.htm
3) http://www.trincoll.edu/depts/phil/philo/phils/beauvoir.html
4) http://www.tpu.ee/Teadus/Naisuuringud/Beauvoir2.htm
5) http://www.tpu.ee/Teadus/Naisuuringud/Beavoir.htm
6) http://www.tameri.com/csw/exist/debeauv.asp