Bach versus Händel
Varased aastad
Johann Sebastian Bach sündis 21. märtsil 1685 Eisenachis kohaliku linnamuusiku Johann Ambroosiuse peres. Kuna ta jäi emast üheksa- ja isast kümneaastaselt ilma, elas ta pikemat aega orvuna vanema venna Johann Cristophi juures. (1)
Georg Friedrich Händel sündis samuti 1685. aastal (23. veebruaril ) Halles. Ka Händel jäi üsna noorelt oma isast ilma- 12 aastaselt. (2)
Olulise osa oma muusikalisest haridusest sai Bach oma vanemalt vennalt, Ordurfi organistilt Johann Christophilt, kelle käe all ta õppis mängima viiulit ja orelit ning tutvus tolleaegse moodsa orelimuusikaga, eriti Johann Pachelbeli teostega. Samal ajal õppis ta ka Eisenachi ladina koolis, kust ta sai hea humanitaarse ja teoloogilise põhihariduse.
Peale põhikooli läks Bach Ohrdurfi gümnaasiumisse ning sealt edasi Lüneburgi Michaeli kooli, kus ta õppis aastatel 1700- 1703. (3)
Händel sai oma esialgse muusikalise koolituse kiriklikus vaimus, õppides Halle organisti Friedrich Wilhelm Zachowi juures orelit, klavessiini, viiulit ja kompositsiooni aluseid. 1702. aastal astus ta ülikooli, püüdes surnud isa soovi kohaselt juristiametit omandada, kuid see polnud tema tõeline kutsumus ning peale aastapikkust õpingut, loobus Händel sellest plaanist. (4)
Händel: muusikaline koolitus kiriklikus vaimus, halle organisti Friedrich W. Zachowi juures. Juuraõpingud ülikoolis.
1703. aasta algul sai noor Bach õukonnaviiuldajana koha Weimaris, kuid lahkus sealt üsna ruttu, kuna sai samal aastal konkursita koha Arnstsdtis organistina. Järgmise viie aasta jooksul vahetas ta kaks korda kohta, olles linnaorganist kahes väikelinnas. Kuna Bachi õppereis Lüübekisse Dietrich Buxtehude juurde venis nelja nädala asemel neljakuuseks ja põhjustas seetõttu skandaali ning ka Arnstadti vähenenud rahulolu Bachi muusikasse panid meistrit elu- ja ka töökohta vahetama ja Bach kolis Müllhausenisse.
Erinevatel põhjustel ei jäänud ta sinna kauaks ning 1708 sai Bachist Weimari hertsogi õukonnaorganist ja kammermuusik.
Peale vana kapellmeistri surma Weimaris anti see koht aga Bach asemel hoopis vana kapellmeistri pojale, kes siiski Bachi kõrval oli suhteliselt keskpärane muusik ning selletõttu kolis Bach 1717 Kõthenisse, kus talle pakuti kõrgepalgalist kapellmeistri kohta.
Kötheni eraldatus vaimulikust muusikast ning ka Kötheni õukonna kontserdielu soikujäämine panid Bachi uut töökohta otsima ning 1722. aastal õnnestus tal üle noatera saada Leipzigi Thomase kiriku kantori koht- üks prestiižikamaid kantorikohti Saksamaal juba 16. sajandist.
Aastal 1729 võttis Bach vastu Leipzigi Collegium Musicumi juhtimise ja see võimaldas meistril taas töötada väga hea orkestriga.
1740. aasta paiku hakkas Bach aktiivsest muusikaelust kõrvale tõmbuma ja loobus Leipzigi Collegium Musicumi juhtimisest. (5)
1703. aastal lahkus Händel Hallest Hamburgi, kus temast sai viiuldaja Saksamaa tähtsaimas ooperiteatris, kuid kuna tema teadmised ooperivallas olid veel suhteliselt väikesed, lahkus ta Hamburgist ja läks "Itaaliat vallutama".
Tema edu Itaalias oli nii suur, et talle tehti mitmeid tööpakkumisi ning 1710 võttis ta vastu kapellmeistri koha Hannoveri kuurvürsti õukonnas. Siis käis ta ka esimest korda Londonis. 1712. aasta lõpul sai ta kuurvürstilt loa taas Inglismaale minna, tingimusel, et ta tuleb varsti tagasi, seda aga ei juhtunud, Händel hakkas Kuninglikus Teatris oopereid lavastama.
Kui tollane Inglise kuninganna Anne suri, sai kuningaks George I -na Hannoveri kuurvürst. Händel leppis endise tööandjaga ära ja 1719. aastal rajatud ooperiteatris Royal Academy of Music sai Händel muusikalise juhi koha.
1728 tabas teatrit pankrot. 1729 püüti teatrit taas avada, kuid edutult. Händel läks tihti vastuollu lauljatega, Londoni ajakirjanduses kritiseeriti teda tugevalt ja 1733. aastal lõpetas Kuninglik Muusikaakadeemia tegevuse. (6)
Bach: Weimari õukonnaviiuldaja? Arnstadti organist? linnaorganist kahes väikelinnas? organist Müllhausenis? Weimari õukonnaorganist ja kammermuusik? kapellmeister Köthenis? kantor? Leipzigis Leipzigi Collegium Musicumi juht. ??? lahkus aktiivsest muusikaelust.
Händel: Saksamaa tähtsaimas ooperiteatris viiuldaja? orkestri juht? ooperihelilooja; Itaalias helilooja; tagasi Saksamaal kapellmeister Hannoveri kuurvürsti juures; Inglismaal ooperilavastaja? ooperiteatris Royal Academy of Music muusikaline juht. ??? rasked ajad, muusikavormide vahetamine.
Looming
Silmapaistvam osa Bachi loomingust on Leipzigi perioodil kirjutatud vokaalmuusika. Kokku lõi ilmselt üle 300 kirikukantaadi, säilinud vähem kui 200. Bachi varasemad säilinud kantaadid on pärit ajast peale tema Lüübeki- reisi Buxtehude juurde, n: "Christ lag in Todes Banden" ("Kristus oli surma kütkeis", 1708?); "Gottes Zeit ist die allerbeste Zeit" ("Jumala aeg on parim aeg", 1707 ). Bach näitab juba siin oma hiljem tüüpilist komponeerimisviisi, mille puhul muusika lähtub väga tundlikult tekstist.
Paljud tema teostest on ka väga ulatuslikud, nagu 11- osaline "Ich hatte viel Bekümmenis" ("Mul oli palju muremõtteid", 1713 ), milles on kõrvuti soolonumbritega neli suurt kooriosa.
Paljud kantaadid on läbinisti seotud ühe kindla koraali teksti ja meloodiaga "Ein feste Burg ist unser Gott" ("Üks kindel linn ja varjupaik", 1724 ) ja "Wachet auf, ruft uns die Stimme" ("Ärgake, ju vahid hüüavad", 1731 ).
Kiriklike kõrval on ka umbes 20 säilinud ilmalikku kantaati n: "Kohvikantaat" ja "Talupojakantaat". Bachi vokaalsed suurteosed on kõik kirjutatud Leipzigis, kus just enne Bachi saabumist algatati oratooriumlike passioonide esitamise traditsiooni.
Bachi on nimetatud ka viie kantaadi loojaks, millest tänini on terviklikult säilinud kahjuks vaid kaks: evangelistide Johannese (1724 ) ja Matteuse (1727/29 ) järgi. Markuse passioonist ( 1731 ) on tervikuna järel vaid tekst.
Matteuse passiooni võib pidada Bachi peateoseks- see pole mitte üksnes ulatuslikem, vaid avab ka meistri mõtteviisi ja maalimavaate kõige sügavamalt. Matteuse passiooni kõrghetki on aldiaaria "Erbarme dich".
Matteuse passiooni kõrval on tema teiseks peateoseks Missa h- moll, mis on koostatud varemloodust Bachi elu lõpul (1748 ). Teos pole traditsiooniline katoliiklik missa, vaid elutöö kokkuvõte, valminud lootuseta seda kunagi ise ette kanda.
Bachi tunti ka ületamatu orelivirtuoosina ja just tema arendas täiuseni kõik barokiaegse orelimuusika vormid ja seetõttu võib tema oreliloomingut vaadata kogu varasema saksa orelikunsti kokkuvõttena. Tuntuim teos sellest ajast on Toccata d- moll. Enamik kontsertlikes oreliteostes sisaldub monumentaalseid fuugasid.
Koraaliprelüüdidest on tähtsaimad kogumik "Oreliraamatuke". Prelüüd "Oh inimene, kahetse oma patt " on särav näide Bachi meloodiafantaasiast: Loys Bourgeois’ koraaliviis "Genfi psaltrist" on esmapilgul väga raskesti ära tuntav, ent ometi jälgivad Bachi lopsakad passaažid algmeloodia põhihelisid väga täpselt.
Bachi klaviirimuusika võtab lisaks saksa heliloojatele eeskuju prantsuse peenelt kaunistatud ja itaalia kontsertlikust klavessiinistiilist. Varasemast värvilisem on "Cappricio armastatud venna ärasõidu puhul". Varasemast kõrgemaid kunstilisi ülesandeid seadis Bach aga prelüüdides ja fuugades kogumikust "Hästitempereeritud klaviir", millega sarnane on ka kõigi helistike ja oma aja kohta lausa uskumatute harmooniavõtete omapärane eksperiment, Köthenis loodud "Kromaatiline fantaasia ja fuuga".
Saksa traditsioonilist klavessiinirepertuaari jätkavad kolm Bachi süidikogumikku- "Inglise süidid", "Prantsuse süidid" ja "6 partiat". Bachi neli kogumikku trükitud klaviirimuusikat kannavad pealkirja "Klaviiriharjutused" ( 1731- 1742 ).
Orkestrimuusikat kirjutas Bach töötades väga heade orkestritega, Köthenis ja Leipzigis. Tema tähtsaimad orkestriteosed on kuus kontserti erinevatele koosseisudele, mida tuntakse "Brandenburgi kontsertide" (nimetatud vahel ka concerto grosso’deks aga põhjendamatult ) nime all.
Köthenis kirjutas Bach ka hulga viiulikontserte, millest on säilinud vaid kolm. 1730 töötas ta paljud neist ümber klahvpillikontsertideks, millest algab klahvpillikontserdi ajalugu. Bachi orkestrisüitidest on järel ainult neli nn ouverture- süidid, mille pikimaks ja olulisimaks osaks on prantsuse stiilis avamäng (ouveture ).
Bachi kammermuusikast on järgi vaid väike osa, mis on loodud Köthenis. Tema ansamblisonaatide kõrval on erilise tähtsusega saateta soolopillidele kirjutatud teosed- sonaadid ja partitad (süidid ) sooloviiulile, soolotšellole ja sonaat sooloflöödile.
Elu lõpul, jäädes eemale aktiivsest muusikaelust kirjutas ta teoseid, mida võib lugeda kompositsioonitehnika omapärase monumendina. Sinna hulka kuuluvad kaks kammermuusikatsüklit "Muusikaline ohver" ja "Fuugakunst". (7)
Juba oma esimesel Inglismaa- visiidil mängiti Händeli ooperit "Rinaldo" Kuninglikus teatris ja see läks seal suure menuga ja oma teisel reisil tõi Händel lavale veel mitu ooperit n: "Ood kuninganna Anne’I sünnipäevaks" ja kaks pidulikku kirikumuusikateost. Händeli üks keerukamaid orkestriteoseid- süit "Veemuusika" sündis ühe laevasõidu ajal Thames’il. Händeli läbinisti itaaliakeelse ooperiloomingu peamiseks eeskujuks oli Napoli koolkond ja selle peaesindaja Alessandro Scarlatti. Siiski pole Händel üheski žanris otseselt seotud ühe kindla koolkonnaga, vaid ta ühendab eri maade koolkondade kogemusi. Itaalias leidus tol ajal veel vaevalt heliloojat, kes nii julgelt oleks söandanud ühendada Napoli ja Veneetsia ooperistiili , nagu tegi seda noor Händel oma "Agrippinas" (1709 ). Edaspidi mõjutas teda ka inglise lavamuusika (Purcell ) ja prantsuse ooperi värvikas orkester. Itaallaste ooperistiili muutes oli tulemuseks dramaatiline ooper, mille esimene hinnatuim näide on "Julius Caesar" (1724 ). Mitmekülgse karakteri heaks näiteks on 1730. aastate ühe tuntuma ooperi "Alcina" (1735 ) nimitegelane. Geniaalse meloodiameistrina lisas Händel lavastaaride lihvitud laulukunsti edvistavale itaalia ooperile palju lihtsat laululisust, armastatuim näide uuest aariatüübist on avanumber ooperist "Xerxes" (1738 ), mida laulab legendaarne Pärsia kuningas. Oma viimase ooperi "Deidamia" kirjutas Händel 1741. aastal.
Händeli oratooriumid said suure menu osaliseks juba meistri eluajal ja paljusid neist esitati regulaarselt ka pärast tema surma. Majanduslikult raske periood 1730. aastatel sundis Händelit hakkama otsima uusi võimalusi, sealhulgas ka varemkirjutatud orkestri- ja klavessiinimuusika trükis avaldamine. 1734 pani ta varasematest ooperiavamängudest , tantsudest ja kammersonaatide orkestreeritud osadest kokku värvika tsükli – kuus concerto grossot. 1738. aastal kirjutas ta aga oma kõige meisterlikuma orelitsükli, 12 concerto grosso’t. Olulisim muutus Händeli loomingus 1730- tel oligi tagasipöördumine oratooriumi juurde. 1732. aastal lavale tulnud "Esther" oli ilmselt esimene oratoorium, mida Londonis üldse kuuldi. 1736 komponeeris ta inglise luuletaja John Drydeni oodi "Alexandri pidu", üritades oma prestiiži päästa, rõhutades inglaste rahvustundele. Inglise oratooriumi kõrgaeg saabus Händeli loomingus 1739. aastast teostega “Saul” ja “Iisrael Egiptuses” (mõlemad 1739 ), väljenduslaadiga veel ooperlikum ja dramaatilisem kui itaallastel. Suur osa Händeli oratooriumisüžeedest pärineb Vanast Testamendist, tehtuna suurteks rahvadraamadeks: “Simson” (1743 ), “Joosep ja tema vennad” (1744 ), “Belsatsar” (1745 ), “Juudas Makabeus” (1747 ), “Jefta” (1751 ) jpt. Piiblioratooriumide kõrval on tema süžeedes ka klassikalisi draamasüžeesid (“Semele” 1744, “Herales” 1745 ) ja allegooriaid (“Aja ja tõe triupf” 1737…57 ). Eriline koht Händeli loomingus on oratooriumil “Messias” (1741 ) - ainus traditsioonilises tähenduses vaimulik teos. Üks Händeli teoste edukamaid ettekandeid oli 1749. aastal Green Park’ is tähistamaks Aacheni rahu sõlmimist. Peo kõrgpunktiks oli tohutu ilutulestik, mida saatis Händeli orkestrisüit ja mida hakati kutsuma "Tulevärgimuusikaks". 1751 kirjutas ta juba kehva nägemisega oma viimase oratooriumi "Jefta" (8)
Bach ei kirjutanud kunagi midagi teatri jaoks ega loonud ühtegi ooperit; tema muusika on suuremalt jaolt vaimulik. Näiteks tuli tal elu ühel perioodil viis aastat järjest iga nädal anda üks vaimulik kooriteos ja kuna tal varemast ajast midagi erilist selles vallas kirjutatud ei olnud, kirjutas ta need teosed vahetult enne esitamist.
Vaadates tema muusika žanre läbi elu võib julgelt ütelda, et väljaspool teatrimuusikat haarab Bachi suurejooneline looming kõiki tolleaegseid muusikaliike, nii ilmalikke, vaimulikke, instrumentaalseid kui ka vokaalseid.
Bach kirjutas enamjaolt neile muusikariistadele, mida ta hästi või väga hästi mängis (esmajoonel orelile, aga ka teistele klahvinstrumentidele nt klavessiin ja klavikord ). Bachi oreli- ja klaveriteoste seas kuulub eriline koht polüfoonilise muusika kõige keerulisemale liigile FUUGALE, mille just Bach arendas täiuslikuks. Bach armastas ka viiulit, millele ta lõi ka isegi keerulisi mitmehäälseid saateta teoseid. Mitmeosaliste teoste liikidest eelistas Bach süiti, ta kirjutas enamasti moodsaid tantsusüite, eriti klaverile.
Bach on loonud ka kontserte ja on tuntud ka kui suur koorikomponist, mille pärast on talle osaks saanud ka palju kriitikat, sest need kantaadid, motetid, oratooriumid, missad ja passioonid on enamasti kirjutatud piiblitekstile, kuid talle heideti ette nende liigne kontsertlikkus; kultuse ranged reeglid jäid neile kitsaks, nad kuulusid kontserdisaali. Bach oli kuulsaist saksa heliloojaist viimane, kes rajas oma muusika tollal üldlevinud laululiigile- protestantlikule koraalile, mis ühendas endas nii vana Gregooriuse koraali kui ka saksa rahvalaulu intonatsioone. (11)
Erinevalt Bachist oli Händeli muusika raskuspunkt ilmaliku muusika suurvormil- ooperil ja ka oratooriumil. Tema eesmärgiks ei olnud vaid meelelahutuse pakkumine, vaid ta soovis kuulajat- vaatajat ka "paremaks teha".
Tänu suurepärasele oskusele luua karaktereid (võrreldud isegi Shakespeare’iga ) ja erakordsele meloodia- andele väljendas Händel väga ilmekalt ja haaravalt oma kangelaste tundeid. Heroiliste ja dramaatiliste aariate kõrval olid Händeli ooperites eriti sügavalt haaravateks soolonumbriteks nn largo’d, mille sisuline tähendus viitab ülevale, pühalikule, süvenenult mõtisklevale või kurvale meeleolus (muusikas otsene tähendus – aeglane tempo ). Händel oli ka suur kõlamaalingute meister- tema teostes kujutatakse nii templite kokkuvarisemisi, loodusõnnetusi kui ka muid kõlasid. (12)
1750. aastal tegi John Taylor Bach’ile kaks edutut silmaoperatsiooni ja meister suri sama aasta 28. juulil pimedana, suurema kärata. (9)
Ka Händeli nägemine halvenes tõsiselt enne surma ning peale kolme ebaõnnestunut silmaoperatsiooni ja pimedaksjäämist suri Händel 14. aprillil 1759. aastal ning ta maeti tuhandete inimeste osavõtul tõelise kangelasena Londoni Westminster Abbey’sse. (10)
Kasutatud kirjandus:
Siitan, Toomas: "Õhtumaade Muusikalugu I", kirjastus: Talmar & Põhi", Avita, 1998.
Lk. 231
Lk. 253
Lk. 232
Lk. 253
Lk. 232-238
Lk. 253-258
Lk. 241-251
Lk. 254-264
Lk. 238
Lk. 264
Kull, I., Tiusk, O.: "Muusikaajalugu", kirjastus: "Valgus", Tallinn, 1977.
Lk. 30- 31
Lk. 28-29