Astronoomia
Taevas on üks imeline vaatepilt. See on väga kaunis. Astronoomid on teadlased, kes uurivad planeete, tähti, komeete ja galaktikaid. See ala, millega need teadlased tegelevad, ongi astronoomia. See ala kuulub antiikteaduste hulka. Juba vanad kreeklased uurisid taevast. Nendele jäid aga tähed ja planeedid liiga kaugele, alles 17.sajandil leiutas üks riidepoe töötaja teleskoobi. Nüüd nähti kaugemale ja oli võimalik universumi lähemalt tundma õppida.
Praegustel astronoomidel on maailma uurimiseks juba palju erinevat varustust. Astronoomid vaatlevad planeete, tähti ja muid taevakehasid. Nad lennutavad ka kosmoseaparaate ja saadavad need teistele Päikesesüsteemi planeetidele.
Astronoomia ajalugu:
3. sajandil enne Kristust oletas Kreekast pärit teadlane, et kõik planeedid, kaasaarvatud Maa, tiirlevad ümber Päikese. See teadlane oli Aristarchos. Algul seda muidugi ei usutud. Alles peale teleskoobi leiutamist tõestas seda itaalia teadlane Galileo Galilei. Aastal 1920 avastas teadlane nimega Edwin Hubble, et tähed moodustavad suuri rühmi ehk galaktikaid ja et universum laieneb.
Kosmoseteleskoop:
Astronoomi põhiline tööriist on teleskoop. Enamik teleskoopidest koondab kaugetelt tähtedelt tulevaid valguskiiri kumerläätsede asemel nõguspeeglite abil.
Universumi uuritakse...
Universumi kehad moodustavad tähtedevahelise tolmse ja gaasilise aine voogamise. Kõik osakesed peale valguse on nähtamatud, kuid neid annab siiski uurida. Detektorid on asetatud Maa tehiskaaslastele, kes tiirlevad kõrgemal, kui Maa atmosfäär, sest atmosfääris on lainete liikumine häiritud.
Kuu:
Maa kõige lähem kosmosenaaber on Kuu. Ta tiirleb ümber Maa. Meile paistab ta öösel ja ta näitab meile vaid ühte poolt. Tal ei ole mitte mingisugust atmosfääri, mis hoiaks pidevalt püsivat temperatuuri nagu Maal on. Kuul muutub temperatuur pidevalt. Kuul pole vett ja seega ei saa loomad seal elada ja taimed eksisteerida. Kuu pinda katavad tasandikud ja mäed, mida lõhestavad kraatrid, neid on rohkesti. Kuu ise ei tekita valgust. Nüüd tekib kindlasti küsimus, miks Maale on Kuu valge? See on seepärast, et Kuu peeegeldab Päikeselt tulnud valgust.
Andmeid Kuu kohta:
Kaugus Maast: 384 401 km
Kahe täiskuu vaheline periood :29 päeva12 tundi ja 43 minutit
Läbimõõt ekvaatoril: 3477,8 km
Heledus: 1/425 000 Päikese heledusest
Raskusjõud pinnal: 1/6 Maa raskusjõust
Kuuvarjutus:
Kuuvarjutus tekib täiskuu ajal, kui maa varjab Päikeselt tulnud valguse ja Kuu peale tekib seetõttu must vari. On olemas täielikud ja osalised kuuvarjutused. Täielikke kuuvarjutusi kohtab harva, umbes kord iga 4 aasta jooksul, osalisi võib näha aga sageli.
Päike:
Päike on täht. Öine taevas on tähti täis. Tähed on väga-väga kaugel ja seega näivad meile täppidena. Päike asub kõigist tähtedest meile kõige lähemal. Maa tiirleb koos teiste Päikesesüsteemi planeetidega ümber Päikese. Päike annab Maale soojust ja valgust. Päike on tegelikult hõõguv gaasikera, milles on veerand heeliumi ja koguni kolmveerand vesinikku. Teisi elemente on vähe. Termotuumareaktsiooni tulemusena tekib heelium ning vabaneb energia. Need on soojus ja valgus. Päikeseenergiast saigi alguse elu.
Päikesesse ei tohi KUNAGI otse silmadega vaadata. See võib silmanägemist kahjustada või võib koguni pimedaks jääda.
Kuidas Päike tekkis?
Arvatakse, et Päike on tekkinud umbes 5000 miljonit aastat tagasi. Ta tekkis tolmuga segunenud heeliumi- ja vesinikupilvest. Need tõmbusid kokku. Kokkutõmbumise tagajärjel pilv kuumenes ja lõpuks hakkas toimuma termotuumareaktsioon. Sellest hetkest, kui tuumareaktsioon hakkas, helendab päike. Teadlased arvavad, et päike helendab veel umbes 5000 miljonit aastat, kuni ta lõpuks kustuma hakkab..
Mis on päikesevarjutus?
Päikesevarjutus tekib siis, kui Kuu läheb Päikese ja Maa vahele ja Kuu varjab Päikese täielikult. On olemas ka poolikud päikesevarjutused, sel juhul on pool päikesest näha. Ka päikesevarjutust ei tohi palja silmaga vaadata.
Andmeid Päikese kohta:
Pinnatemperatuur: 5500 kraadi
Maa ja Päikese vaheline kaugus: 149,6 miljonit km
Läbimõõt ekvaatoril: 1 392 000 km
Pöörlemisperiood: 25,4 päeva
Temperatuur keskmes: 15 000 000 kraadi
Tähed:
Kui vaadata selgel ööl taevasse näeme vaid umbes 3000 tähte, kuid neid on hoopis miljardeid. Meile paistavad need vaid väikeste punktidena. Meile lähim täht ongi meie valgustaja ja soojustaja Päike. Mõned tähed on hiigelsuured, mõned on väiksemad kui Maa. Päike on keskmise suuresega täht. Väikesed tähed on kahvatumad kui suured tähed. Tähed on meist nii kaugel, kui Päike välja arvata, et nende valgus jõuab meieni nelja aasta pärast.
Tähtede kaugus meist:
Tähtede kaugust arvutatakse astronoomilistes ühikutes. On olemas astroühik, valgusaasta ja parsek. 1 astroühik on võrdne Maa ja Päikese vahelise kaugusega. 1 valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib 1 aastaga. 1 parsek sisaldab rohkem kui 3 valguaastat. Meile lähim täht on 4 valgusaasta kaugusel. Teised tähed on palju kaugemal.
Tähtkujud:
Astronoomid on jaganud tähed 88 tähtkujusse. Igal tähtkujul on oma ladinakeelne nimi. Astroloogilised Päikese märgid ehk sodiaagimärgid on 12 tähtkuju, mis paiknevad sodiaagis, millel Päike ja planeedid aasta jooksul näivad liikuvat.
Päikesesüsteemi kujunemine:
Arvatakse, et planeedisüsteemid koos tähtedega tekivad hajutusainest. See aine on vaadeldav tumedate udukogudena Linnuteel. Kui tsentraalne täht on valmis ja kui see on väga hele, puhub "tähetuul" seda ümbritseva gaasipilve laiali; väiksemate tähtede korral on üsna tõenäoline, et nende ekvaatori tasandisse jääb tolmust ja gaasist koosnev rõngas, mida nimetatakse Päikeseuduks. Tähetuul on valgusrõhk ja kosmiline kiirgus. See rõngas ongi tulevaste planeetide, nende kaaslaste, komeetide jms. algmaterjaliks.
Praegu eksisteerivate udukogude keemiline koostis on meile teada ainult spektraalvaatluste põhjal. Põhilise osa sellest moodustabki vesinik (gaasudukogude punakas värvus on põhjustatud just vesiniku kiirgusest lainepikkusel 656,3 mm). Udukogude gaas sisaldab ka hapnikku, heeliumi, süsinikku ja teisi Maal tuntud elemente. Lisaks on raadioteleskoopidega kindlaks tehtud ka mitmesuguste keemiliste ühendite olemasolu. Me ei sa kindlalt öelda, millest koosneb kosmiline tolm, seda võime vaid oletada. Kõige lihtsam on oletada, et udukogu keemiline koostis oli samasugune, kui me praegu näeme Päikesel.
Me ei tea ka seda, millises olekus on see aine. Et end mitte liialt siduda, võetakse keskkond kolmekomponendilisena. Need oleks: gaas, mis tähistab väikese molaarmassiga ning selle tõttu halvasti kondenseeruvaid aineid (põhiliselt vesinik ja heelium); jää, millega tähistatakse raskemaid molekule (hapnik, lämmastik, vesi ja teised keemilised ühendid Mendelejevi tabeli teisest perioodist), ning kivi, mis tähistaks raskeid aatomeid ja molekule, nagu raua, mangaani ja räni ühendid. Aine kogunemine klompideks ja sealt edasi planeetideks peaks toimuma gravitatsioonijõudude toimel ja vastavalt osakeste massidele koondub kõigepealt "kivi", siis "jää" ja lõpuks "gaas" - kui see viimane üldse koondub.
Kasutatud kirjandus:
1) Illustreeritud lasteentsüklopeedia
2) Taskuteatmik A ja O.
3) Google otsing „päike“, „tähed“, „kuu“