Arvo Pärt 
 (1935)

         
Sündis Rakveres. Õppis Tallinna Muusikakoolis ja konservatooriumis. Konservatooriumi lõpetas 1963. aastal H. Elleri juures. Loominguline vabadus oli piiratud tema usuliste veendumuste tõttu, seepärast emigreerus 1980. aastal Berliini.
Loomingus kasutab uusi kompositsiooni võtteid - dodekafoonia, aleatoorika, kollaaz.
Loomingu esimesel perioodil huvitub barokkmuusikast ja seob selle uuenduslikuga.
Kirjutab põhiliselt instrumentaalmuusikat.
Näited:
  "Partita" (neoklassitsistlik)
  "Diagrammid klaverile"
  "Nekroloog"
  "Kollaaz BACH"
 2 sümfooniat (1. Sümfoonia "Polüfooniline") - dodekafoonia kasutamine.
Kirjutas ka muusikat lastenäidendtele ja filmidele.
Tema muusikas on oluline sisu, mitte kompositsiooni tehniline stiil, talle on omane tugev väljendusjõud ja suur seesmine pinge.
Loomingu teise perioodi stiil ja teosed on nii erinevad, et neid võiks pidada kahe erineva autori teosteks.
1) Teisel perioodil tundis Pärt sügavat huvi kirikumuusika vastu. Tunda on ka maailmataju rahulikumaks muutmist.
Näited: 3. sümfoonia "Laul armastatule" - kantaat sümfoonia.
2) Teise perioodi teoste faktuur on polüfooniline, kuhu on ühendatud viisiliin (astmeline liikumine rahulik rütm) ja kolmkõla noodid, mis ei kõla koos vaid üksteise järel. Tekivad huvitavad kooskõlad. Niisugust stiili nimetas Pärt "kellukeste ehk tin-tinnabuli" stiiliks, mis on meditatiivset laadi (rahu, hingeline tasakaal, vaikust kuulav), kus on kasutatud palju pianissimot ja pause. Teisel perioodil kirjutas põhiliselt vokaal- ja vokaalsümfoonilisi teoseid. Maailmas tuntakse Pärti rohkem "tin-tinnabuli" stiili järgi.
Näited: "Johannese passioon", "De profundis", "Tabula rasa", "Cantus B. Britteni mälestuseks".

                            ***

       Pärdi loomingus toimus 1970. aastatel tähelepanuväärne stiilipööre. Kui helilooja varasemad, 1960. aastatel kirjutatud teosed lähtusid seeriatehnikast ja aleatoorikast ning kollaaztehnikast, siis juba 3.sümfooniast (1971) alates loobus ta atonaalsest helikeelest ning pöördus diatooniliste laadide ning kolmkõlalise harmoonia poole.
      Seda suunda süvendas helilooja seejärel kammermuusikas, kujundades kolmkõlast lähtuva minimalistliku kompositsioonimeetodi - nn tinttinnbuli ehk kellukeste stiili.
     Pöördumine vanamuusikaansambli poole polnud muidugi juhuslik, sest oma helikeele lihtsuselt ja vaimsuselt haakuvad teosed tõepoolest renessansslike ning veelgi varasemate, keskajast pärinevate arusaamadega helikunstist. Eesti muusikas oli see pöördeliseks momendiks selles mõttes, et avangardismijärgse, küllalt keerulise ja dissonantsidest küllastunud helikeelekõrvale tekkis uus, heakõlaline ning muusikaliste väljendusvahendite vaimsusega muusikaline mõtlemine.
      Pärdi loomingus on väga oluline osa religioossel maailmavaatel.
      Pärdi muusika hakkas 1980. aastatel ka rahvusvahelist kuulsust saavutama ning suur osa selle kujundamisel on dirigent Neeme Järvil.
      Püsiv koostöö on Pärdil maailma ühe tuntuima vokaalgrupiga Hilliard Ensemble, kes on korduvalt ka Eestis laulnud. Võib öelda, et tänaseks on Arvo Pärt kahtlemata kõige enam mängitav eesti helilooja maailmas.


Kasutatud kirjandus:  Muusikaõpik IX klassile, + muusikakooli töölehed.