Arhitektuurist

Seitsmeteistkümnenda sajandi algul kindlustas ja laiendas Rootsi oma vallutusi Läänemere
idarannikul. Eesti alad läksid Rootsi koloniaalvaldusse, kogu balti mere kaubandus langes aga
Rootsi kontrolli alla. Erilist tähelepanu pöörasid rootslaed oma halduste idapiiril asuva Narva
väljaehitamisele , mis kujunes ( eriti arhitektuuri ja raidkivi alal) Eesti barokk- kunsti teiseks
keskuseks Tallinna kõrval.

Renessanssornamendi rahulik vormiharmoonia vahetus elevalt liikuva ja jõuliselt väljendust otsiva
dekooriga, mis jäi seotuks traditsioonipärase raidkiviga Eestis. Renessanssarabeskid ja groteskid
vahetusid peagi rullis- ja siis pahkmikornamendiga ning lõpuks lopsakate taimemotiividega- akantus,
lilleõied ( eriti päevalill) ja puuviljad. Arhitektuuris väljendus barokk tugevas sümmeetria ning
tsentraliseerituse taotluses, mis avaldus nii suurte ansamblite planeeringus, üksikhoonete
plaanilahenduses kui ka ornamentaaldekoori kompositsioonis.
Barokk jäi kogu sajandiks olulisel määral ruumikunstiks. See avaldub interjöörikujunduses, kus kõigi
detailide vormid tunglevad välja esemelisuse piiridest, kus eri kunstiliigid- ehituskunst, maal ja
skulptuur - seetõttu üksteisega tihedalt seostuvad, moodustades piduliku terviku .Baroki
ruumikujundus lõhkus kõik vaheseinad eri hooneliikide vahel. Barokk- kunstis ühendas inimkäsi isegi
looduse ja arhitektuuri üheks sümmeetriliselt lahendatud tervikansambliks.

Barokiperioodi grandioosseks väljenduseks Eestis kujunesid võimsad kindlustusvööndid ajaloolistes
linnades. Rootsi ja Vene vaheliste suhete teravnemine tingis 17. sajandi lõpul suurte
muldkindlustuste kavandamise ja rajamise. Riigitulude suurenemine mõisate reduktsiooni läbi
võimaldas asuda 1674. aastal moodsate kindlustuste väljaehitamisele Vaubani süsteemi järgi, mis
rajanes muldvalli ja 90- kraadise nurga all liituvate bastionide printsiibil. Bastionite
monumentaalsed kivimüürid peitsid kasematte- avarad võlvitud maa- aluseid käike, varjendeid.
Bastionide lopsakas väliskuju vormis linnakontuuri sama jõudsalt kui barokkdekoor eseme
arhitektuurset kuju.

Kunstielu koondus 17. sajandil ikka enam ja enam piirilinna Narva, mis omandas eriti tähtsa
positsiooni Venemaaga toimuva transiitkaubanduse keskusena. Siia koondusid jõukad kaupmehed. linn
rikastus. Rootsi valitsusringkondade huvi Narva majanduselu edendamise ja linna välisilme tõstmise
vastu avaldus intensiivses ehitustegevuses. selle tulemuseks oli stiilse ansamblina mõjuv
barokklinn.
Narvas võimaldus 17. sajandi teisel poolel ehitada sõltumatult eelnenud perioodi
linnaehituspärandist, mis teistes linnades uue arhitektuurilise ilme loomist alati oli mõjutanud.
1659. aasta suur tulekahju oli uue , täiesti erineva arhitektuuriansambli kujundamiseks loonud vaba
tee.
Narva barokkarhitektuuri tähtteosteks olid kaks ühiskondlikku hoonet - raekoda (a. 1665- 1671) ja
börsihoone (a.1695-1704). Raekoja pilastritega rütmistatud fassaadi keskendas kõrge trepi kohal
hästi eksponeeritud portaal ja trepikujundus kunstsepisega. Ka pidulikud ruumid olid keskendatud
hoone teljele. Börsihoone esimese korruse arkaadide rida ning ülemiste korruste vertikaalne
rütmistamine kaunilt modelleeritud kapiteele omavate pilastritega oli esinduslikule hoonele vastav.
Mõlema hoone haritornid tõid täiesti uue motiivi profaanarhitektuuri ja rõhutasid raekoja ja
börsihoone kuuluvust Euroopa linnadele ilmet andnud linnapaleede hulka.


Tallinnas arenes arhitektuur vanade olemasolevate ehitiste baasil. Seetõttu oli barokkarhitektuuril
ka väiksem kõlajõud kui Narvas. Ainult üksikmajad võisid järgida uut arhitektuurilaadi, mis eelkõige
seisnes horisontaalse hoonemassi paiknemises tänavaseinas. Kui klassikalisis barokkhooneid ilmus
Tallinna linnapilti vähe, siis seda enam ehitati ümber vanu maju. Ümberehitused tõid elamutesse uusi
barokk- kunsti vorme ja väljenduslaadi, eriti interjööris .Barokkarhitektuuri , skulptuuri ja maali
sünteesi nõue sai kohalikes tingimustes oma kindla väljenduslaadi. Siseruumidesse ilmusid
dekoratiivsed puitpaneelid, balusterkäsipuudega trepid ja maalitud talalaed või plafoonmaalid
lõuendi. Interjööri seisukohalt oli oluline tähtsus suurtel, ruumi omapoolselt modelleerivatel
kaminatel ja kahhelahjudel, mille raskust ja monumentaalsust rõhutas nende tume glasuur. Mustad
reljeefse lilleornamendiga ning rohelised figuraal- ja ornamentaalkujunditega kahhelkivid kujunesid
17. sajandil omaette tähelepanuväärseks haruks kohalikus tarbekunstis. Kahlitel kujutati
pilditsükleid piibliteemadel, inimstafaaþiga maastikupilte või þanristseene.

Barokkarhitektuuri vormid liitusid üllatava julgusega vanale, isegi vanale gooti
sakraalarhitektuurile. Niguliste kiriku põhjaeeskoja fassaad on radikaalne lahtiütlemine gooti
sakraalarhitektuuri vormidest. Eeskotta jääva gooti stiilis portaali vimpergi likvideerimine
näitab seda kujukalt. Voluutidega ääristatud, lainelise kontuuriga kõrget eeskoja fassaadiviilu
kroonisid kiviskulptuurid- Kristus ja evangelistid. Need ei olnud individuaalselt hingestatud
pühakufiguurid, vaid dekoratiivskulptuurid, üldistavad arhitektuuridetailid, keskpärase teostusega.
Ornamentaalne raidkivi, portikuse sammastele riputatud draperiid, postamendi bareljeefid - maskid,
puuviljakobarad - on kohalikule raidkunstile omase meisterlikkusega ja barokkvormide kindlakäelise
valitsemisega modelleeritud.
Feodaalide võistlus kirikuga kajastus perekonnakabelite rajamises kirikute juurde. Needki olid
barokse kujundusega. Nii näiteks Clodti kabel Nigulistes (a. 1673). Kabelisse viiva portaali
sammastel lookleb viinapuuoks. Toomkirikusse rajati vanade ruumide põhjal Rosenkrantzi ja Ferseni
perekonnakabelid.

Ehitustegevuse kõrval linnades näitas uusi arengutendentse ka arhitektuur maal, kus uued ehitised
valdavas enamuses olid puust või puuehitised kivist soklil. Puuarhitektuuris tekib seoses saeveskite
rajamisega katta seinu laudadega. 17. sajandist säilinud puitarhitektuuri näited ja ürikulised
andmed näitavad kõrgema klassi ja talurahva puitarhitektuuri seostavaid ühisjooni 17. sajandil.
Selle sajandi pikkmadal mõisamaja palktalalaega kaetud väikeste intiimsete ruumidega, kus ühise
katuse oli koondatud nii härrasrahvas kui ka teenijaskonna igapäevane elu, kujunes hiljem linna
väikeelamu prototüübiks.

17. sajandi barokkarhitektuur Eestis ei taotlenud liikuvat, risaliitidega liigendatud massi, nii
nagu see avaldus barokile kui äärmiselt vormirikkale ja pidulikule kunstistiilile Lääne- Euroopas
kõige iseloomustavamaks saanud ehitistes - lossides. Narvas ja Tallinnas töötanud
arhitektid-ehitusmeistrid tõid uusi hoonetüüpe meie linnade elamuarhitektuuri. Need olid lihtsad,
kõrge sadulkatusega hooned, mis omapikiküljega olid pööratud tänava poole. Sümmeetrilise fassaadi
keskteljel domineeris portaal, kust suunduti vestibüüli, millest kahele poole jäid eluruumid. Need
kõrged kuubitaolise üldkujuga ehitised pärinesid hollandi vanaklassitsismi rangete ja stiilsete
arhitektuurivormide maailmast. Nad kodunesid Eestis kõikjal, kus selleks oli ehituslik soodumus,
s.o. eelkõige vaba ehitusplats.

18. sajandi algul toimunud majanduslik- poliitilised muudatused, mis kaasnesid Eesti- ja Liivimaa
liitmisega Vene impeeriumiga, ei jätnud avaldamata oma mõju ka kunsti arengule.
18. sajandil jätkus barokkstiil, kuid uued ajaloolised tingimused vormisid selle 17. sajandi
barokist erinevamaks. Enam ei valitse hollandi klassitsismile omane vormide kargus ega ehitusmassi
kuubilisus, mis iseloomustas arhitektuuri 17. sajandil. Hoonet vormisid nüüd pilastritega rõhutatud
eenduvad risaliidid , terrassid ja rõdud. Oluliselt mõjutasid ehitiste üldilmet uued katusetüübid:
kõrge viil- ja kelpkatuse kõrvale asus murdkelp- ja mansardkatus, mis ei säästnud isegi keskaegseid
sakraalhooneid. Dekoratiivvormidena ilmusid pilastrite , kapiteelide ja aknaraamistuste kõrvale
rohked balustraadid ja dekoratiivvaasid. Uued motiivid ning erinev käsitlus avaldusid puunikerduses,
ornamentaalmaalingus ja ka kohalikku raidkivi asendanud uues materjalis - stukis. Interjöörikunstis
omandas stuki kõrval suure tähenduse ka kunstmarmor ja selle imiteerimine maalinguna. Kasutusel
uudsed kunstipärased kahhelahjud. Musti ja rohelisis ühevärvilisi glasuurkahleid hakkasid asendama
üha enam valged, sinise maalinguga kahlid. Suured ahjud olid fajansspildiseinteks ruumis.
Välisarhitektuuri dekoori ja detailina levis sama hoogsalt ka kunststepis.
Eriti tuleb ära märkida 18. sajandil toimunud muutusi hoone ja ümbritseva looduse vahekorras. Levis
parkide planeerimine regulaarses prantsuse aiastiilis, kus barokk- kunstile iseloomulike terrasside
ja platoode kaudu pargialale avardatud hoone liideti ümbritseva loodusega ühtseks tervikuks.

Linnade majandusliku seisundi tõttu Baltimaal pärast Põhjasõda, samuti mõisamajanduse aeglase
arengu tõttu ei olnud uued kunstiideaalid sõjajärgsetel aastatel ulatuslikumalt teostatavad.
Eesti kunstiajaloos on tsaar Peeter I ja tema õukonnaga seotud ehitised uute kunstinõuete
rakendamise esimesteks ja ühtlasi silmapaistavamateks näideteks. Need olid Kadrioru loss ja park,
Peetri maja ning Peetri palee Tallinnas, Peetri maja Narvas, vürst A. Menðikovi majad Tallinnas
ja Narvas ning mitmed Vene riigiametnikele ja kõrgematele sõjaväelastele kuulunud mõisad. Enamik
neist ehitistest jäid 18. sajandi baroki provintslikeks nähtusteks, kus kohalikele käsitöölistele
oli antud jõukohaseid ülesandeid, mis andsid baroki avaldusvormidele rahvapärase ja intiimse
varjundi.
Kadrioru loss , keisrinna Katariina suveloss Tallinnas , esimene suurem pargi- ja lossiansambel
Eestis, on 18. sajandi barokkarhitektuuri kõrgklassiline näide.
Kadrioru ansamblit iseloomustab prantsuse- itaalia barokklosside põhikontseptsioon. Seda näitab
eelkõige planeeringus alumine ja ülemine aed, mille vahel asub terrassidega seostatult loss kahe
vahtkonnahoonega. Parki ümbritsesid kanalid. Regulaarselt prantsuse aiastiili kohaselt lõikasid
radiaalsed hekkide ja skulptuuridega ääristatud teed peegelbasseinide ja fontäänidega muruväljakuid
ja lilleparterre geomeetrilisteks kujunditeks. Alleed olid orienteeritud peahoonele kui kindlale
keskpunktile planeeringu sümmeetrilises ülesehituses. Paviljonitaolise keskkompositsiooniga
suvelossi välisseinad on pilastritega liigendatud risaliitideks. Lopsakates festoonides elab
barokkdekoor. Teisel korrusel asuva suure peosaali kujundus on unikaalne. selle peenelt töödeldud
stukkdekoori ornamentaalse, plastilise ja bareljeefse käsitluse vaheldumises ja külluslikkuses ning
laadis avaldub sugulusjooni itaalia stukikunstiga. Ka suured kivikaminad saalis on omaette
kunstiteosed nii oma monumentaalse vormi kui ka stiilse dekoori, büstide ja detailitöötluselt
erakordsete , dekoratiivsetes vaasides lillekimpude poolest.
Esmakordselt Eestis esineb siin plafoonimaal stukkraamistuses. Maalinguid võib vaadelda kui stukklae
geomeetrilisse kompositsiooni medaljonidena sisselõigatud maale. Neid on viis. Keskmine suur maal
kujutab stseeni Artemise ja Aktaioniga, teised väiksemad - allegoorilisi embleeme. Maalinguid
ümbritseva valge stukklae pinnajaotuse geomeetrilises kompositsioonis joonistavad esmaklassilised
akantusmotiivid graafilise prestiissusega ornamente. Kadrioru lossi sise- ja väliskujunduses,
hoonete ja pargi oskuslikus seostamises, ansamblis, oli saavutatud selline kunstiline tase, mida ei
ületanud ükski teine ehitis Eestis 18. sajandil.

Eraehituslik tegevus linnades oli suhteliselt väike, ainsa erandina intensiivistub väikeelamute
ehitamine eeslinnadesse. Eelmistel sajanditest säilinud linnamajade juures avaldub 18. sajandi
barokk- kunsti areng peamiselt vanadele ehitistele lisatud barokkdetailides. Siseruumides elavad
veel kaua edasi tumedad paneelseinad ja maalitud talalagi. Kuid laemaalinguid vahetati pidevalt.
Tallinna talalagedel võib näha kõiki etappe 18. sajandi ornamendiarengus. Sajandi vahetusel on
lopsaka akantusväädi looklevuses loorberi ja viinapuuväädi motiive, siis seguneb sellesse
paelornament. Tasasel laudlael esineb ka keskkompositsiooniga ja laia poortide süsteemiga
ornamentaalmaalinguid. Sajandi keskel on ornamentideks orvandikombinatsioonid, mis reastatult või
vabalt hõljuvad taladel, kuni nad sajandi 70-ndatel aastatel muutuvad peaaegu monokroomseks, stukki
imiteerivaks rokokoodekooriks või hõljuvateks pilvekobarateks.
Talamaalingute kõrval levis nii mõisates kui ka jõukama linnakodaniku elamus lõuendile maalitud
laemaal- plafoon
Talamaalingute ja lõuendile maalitud laemaalide kõrval leidus linnades siiski kohati juba
stukkdekoori. Toompea aadlimajades esines seinale voolitud lopsakate orvandimotiividega
stukkilustis. Ei puudu nõudlikumad motiivid: lilled, linnud ja putod, mis ilmutavad oskuslikku
kunstnikukätt. seesugune ornament esines kohati ka fassaadil, nagu näitavad Sagadi mõisamaja
fassaadijoonised 18. saj., kus on tegemist nn. Rastrelli stukkdekooriga. Üksikjuhtudel esines
selline stukkdekoor ka linnakodanike majadel.
Mõisahoonete ja kodanikuelamute kõrval kerkisid sel perioodil mitmesugused administratiivehitised,
mis vastasid ajastu arhitektuuriprintsiipidele, kuid ei taotlenud kunstilise külje erilist
esiletõstmist. Neis hoonetes hakkasid ikka enam ja enam realiseeruma ametlikult kehtestatud
arhitektuurinormid, sageli keskustes väljatöötatud tüüpprojektide alusel. Kõige silmapaistvamaks
ehituseks selles liigis kujunes üsna perioodi lõpul (1767- 1773) valminud kubermanguvalitsuse
hoone. Projekti autoriks oli Tallinna tuntud arhitekt ja stukimeister J. Schultz. Nii
kubermanguvalitsuse hoone kui ka teised tema polt projekteeritud hooned omavad veel tunduvalt
barokkarhitektuuri elemente, kuid samas on ka juba uute, varaklassitsistlike püüdluste esimesteks
näideteks .Kubermanguvalitsuse hoone fassaadi liigendus ja dekoor, erikujuliste akende rütm,
katusebalustraad, frontoon ja lame stukkdekoor aknafrontoonidel on barokkarhitektuuri ilmekaks
tunnuseks. Plaanilahendus- pika kitsa koridori kõrvale reastatud ametiruumid alumisel korrusel,
peakorrusel kui ka mezzoninokorrusel - see oli juba klassitsistlikest põhimõtetest kantud.

Sajandi keskel kerkis üksikuid suuremaid ja silmapaistvamaid mõisaansambleid. (Palmse ja Sagadi)
.Arhitektuursesse lahendusse ilmus elavam ehitusmasside liigendamine; risaliitide eendamist näeb
suuremate mõisamajade arhitektuuris. Ehitiste välisseinad liigendati värvitoonides baroksete
tahvlitega (Maardu). Siseruumides oli tugev ülekaal maalitud puidul ja lõuendil; stukitööd esines
algul üsna harva (Lagedi). Sel perioodil oli kõrge soklikorrusega, ühe- või kahekorruseline raske
kelp- või murdkelpkatusega mõisamaja oma mõõtmetelt veel suhteliselt väike. Tohutu
mantelkorstenköök. suurematel hoonetel isegi kaks mantelkorstenkööki haarasid suure osa hoonest enda
alla. Seevastu määrasid hoonet ümbritsenud parterid ja rõdud, eriti pöetud puude ja põõsastega
ääristaud alleed ja kalatiigid mõisaarhitektuuri üldtendentsi jõudsamalt areneva barokkarhitektuuri
radadel.

Kirikuarhitektuur ei paku eriti monumentaalseid ehitisi. Enamikus olid kirikud väiksemad puukirikud,
mis tõid eeslinnade ühekorruselisse ehitusmassi uus elustavaid torniteravikke ja isegi kupleid.
Suurtesse linnakirikutesse ilmusid erilooþid aadli ja riigivõimu esindajate jaoks. Kuid saab
märkida siiski kaht uut kirikutüüpi- barokset saalkirikut ja ristikujulise põhiplaaniga apostliku
õigeusu kirikut. Sakraalarhitektuuri puhul saab esile tõsta barokseid tornikiivreid, kui
linnasilueti rikastajaid.

Barokk- kunsti lõpufaas rokokoo, mis Euroopas esines aastail 1730- 1770/80, avaldus Eestis
esmajoones detailide kujunduses. Orvandi, puistelillede, lindude jt. kergelt hõljuvate motiivide
ornamentaalne dekoor stukitöös, sepises ja ka puidus andis 18. sajandi teisel poolel uue ilme nii
sise- kui ka välisarhitektuurile. Valge lagi ja seinad kattusid rokokoomotiividega. Tisleritöö
panuseks olid rippuvad roosiõied ja nikerdatud kapiteelid, kuid nende osaks jäid eelkõige looklevate
piirjoontega uksetahvlid, trepikäsipuud jms. Üksikuid rokokooruume , enamasti saale kujundati maal
mõisates ja linnades aadlimajades. Kõige stiilsemaks ja väärtuslikumaks rokokoostiili näiteks meie
maal oli Põltsamaa lossi interjöör. Põltsamaa saalide kollase, roos ja helesinise kunstmarmoriga
kaetud seinad olid fooniks valgele, kohati ka kullatud stukkornamendile. Lossis valitses õrn ja
teostuselt kõrgetasemeline rokokookunst. Lakke ja seinale oli vormitud hapraid, peaaegu
tsiseleeringuna mõjuvaid loodusvorme, õisi ja vääte, elavais poosides ja looduslähedasi, kuid samas
ornamendimotiividena üldpilti sulavaid putofiguurikesi ja linde ning medaljonikujulisi reljeefseid
portreebüste.
Stuki kõrval oli ruumides ka maalinguid

Eestis jäi barokkarhitektuur, mis avaldus oma stiilsemates näidetes valitsevate klasside ehitistena,
siiski suhteliselt tagasihoidlikuks. Rootsi koloniaalprovintsi tingimustes peegeldusid 17. sajandil
Eestis hollandi vanaklassitsismi rahulikud ja kained vormid, millel ei ole midagi ühist Euroopas
vastureformatsioonist ja õukondade pillavast elulaadist läbiimbunud ülirikkaliku barokiga. Eesti 17.
sajandi barokk pani end maksma põhiliselt asjalikkuse ja ökonoomsusega, kuid sealjuures küllaldase
kunstiarmastusega. 18. sajandil muutus arhitektuuri põhikontseptsioon, kuid meil kajastus see
peaasjalikult dekooris. Baroki plastilisus avaldus eelkõige pinnakujunduses, mitte arhitektuurse
vormi või ruumi muudatustes. Arhitektuur oli suhteliselt lihtsaks raamiks lae- ja seinapindadel oma
ajastule vastavat väljendust otsivale dekoorile. Teatav murrangulisus 18. sajandi arhitektuuris
seisneski majapidamisruumide ja teenijaskonna ning aadliku eluruumide valjus seisuslikus eraldamises
eri korrustele, mida omalt poolt aktsentueeris dekoori kasutamisviis. 18. sajandi barokkarhitektuuri
suurim teene seisneb ansamblilisuse printsiibi traditsioonide loomises ja süvendamises Eestis. Kõige
ilmekamat rakendamist leidis see aadliarhitektuuris, kus pani aluse mõisaarhitektuurile selles
tähenduses, nagu see püsis mitu sajandit.


Kasutatud kirjandus:
* Eesti kunsti ajalugu 1. köide