ANTIIKTEATER
Referaat
Mari-Liis Pärn

Sissejuhatus
Siin on kirjutatud teatri algusest. Saab veel teada, kes olid siis kõige tähtsamad teatrikirjanikud.
Kus, miks ja kuidas esineti. Saab ka teada, mis on kõige vanemad ja kuulsamad teatrid.

Antiikteater
Teatri algmed ulatuvad juba kaugesse minevikku, varajaste ühiskondade religioosseisse rituaalidesse.
Kõikide rahvaste ajaloos leidub jälgi jumala sündi, surma ja ülestõusmist kujutavatest lauludest ning
tantsudest, mida esitasid preestrid ja teised kultuseteenrid. On väidetud, et Egiptuse kõige
varasemad säilinud matuse- ja kroonimistekstid, mõned neist isegi kuni viis tuhat aastat vanad, on
tegelikult näidendid. Kuid seda siiski ei saa nimetada teatriks. Teatrist saame rääkida alles siis,
kui on toimunud suurem eemaldumine reaalsusest.
Nõnda siis oli Lääne tsivilisatsiooni esimene suur teatriajastu viiendal sajand eKr Kreekas.
Just seal esitasid esmakordselt mitte enam preestrid, vaid näitlejad osaliselt tänaseni säilinud
tragöödiaid ja komöödiaid. Osa neist näidenditest on tänaseni säilinud ja mängitakse ka Eestis.
Teatrile alusepanijaks peetakse ditürambilise* koori juhti Thespist. Thespis olevat tulnud
koos kooriga oma sünnikohast Ikariast kraamivankril, mille põhja- ja äärelaudadest sai moodustada
improviseeritud lava. Rännakuil ühelt peolt teisele jõudis ta lõpuks Ateenasse, kus ta loomulikult
võitis auhinna äsja alatud draamafestivalil. Tema uuendus seisnes selles, et jumala või kangelase
astus kooriga dialoogi.
Kogu klassikalise ajajärgu kuulusid etendused Dionysose auks peetavate pidustuste kavva.
Dionysose teater kerkis akropoli nõlval, kus asus hiigelsuur, kuni seitseteist tuhat pealtvaatajat
mahutav väljak. Sissepääsud olid mõlemal pool poolringikujulist platsi orkestrat, kus koor liikus
ümber Dionysose altari. Selle taga lava ja lavaehitis (skeene), kus paiknesid kulissid ja lavamasinad.
Viienda sajandi Ateenas, mille teatri kohta on kõige üksikasjalikumaid andmeid, toodi pidustuste
esimesel päeval jumala kuju uhkes rongkäigus Atika äärealal paiknevast templist Ateenasse ja sealt
püsti akropoli jalamil paiknevas teatris. Järgnevad neli päeva kulusid jumala auks peetavatele
etendustele. Esialgu seisnesid need koori ja ühe näitleja dialoogis. Hiljem lisandus teine ja seejärel
kolmaski näitleja, kuid koor säilitas siiski kogu klassikalisel perioodil etenduses keskse osa.
Etendused toimusid päevaajal vabas õhus spetsiaalselt selleks rajatud hobuserauakujulise
põhiplaaniga teatris. Teatri keskmes paiknes ringi- või poolringikujuline näiteplats - orkestra - ja
selle taga enamasti puust lavakonstruktsioon - skenee. Koor ja varasemal ajal ka näitlejad esinesid
orkestral*, skenee* täitis taustdekoratsiooni ja kulissi ülesannet. Kreeka näitemäng polnud üksnes
sõnaline, tähtis koht kuulus selles ka muusikale. Näitlejate ja kooriliikmetena esinesid ainult mehed,
täites ühtlasi ka naiste osi. Maskid ja nende vahetamine lubasid ühel näitlejal mängida etenduses
mitut rolli*, et aga mask välistas näomiimika*, võisid näitlejad mõjule pääseda vaid tugeva selge
hääle ja ilmekate žestidega*. Etenduse mõju suurendamiseks kasutati ka tehnilisi võtteid-näiteks
leiutati kraanataoline seadeldis, millega näitlejat vajaduse korral kõrgele orkestra kohale tõsta.
Kultusepidustuste osana kuulusid teatrietendusedki* kogu linnriigi ühisettevõtmiste hulka.
Vastav žürii valis eelnevalt oma näidendid esitanud autorite* seast välja kuus, kelle teosed tulid
pidustustel ettekandmisele. Välja valiti kolm lõbusama sisuga näitemängu – komöödiat – ja kolm
tõsisema sisuga teostest – tragöödiatest – koosnevat neljaosalist sarja. Neile kõigile määras riik
rikaste kodanike seast rahastaja, kes pidi katma etendusega seonduvad kulud. Näitekirjanik ise oli
ühteaegu ka lavastaja ja tegi mõnigi kord oma teose ettekandmisel kaasa esinäitlejana. Iga
teatrietendus osales ühtlasi autorite, esinäitlejate ja rahastajate võistluses. Nii komöödiatele* kui
ka tragöödiatele* oli ette nähtud kolm auhinda – ettekandmisele pääsenud tööde autoreist ükski ei
jäänud auhinnast ilma. See täitis ka homorari* osa.
Näitemängudes käsitleti kogu linnriigile olulisi teemasid. Komöödiad ammutasid ainest eeskätt
igapäevasest poliitilisest elust. Näitlejate maskid kujutasid sageli tollaseid riigimehi ja tekstis
heideti nende üle üpriski tihti meie mõistes lausa sündsusetut nalja. Komöödiakirjanike silmis ei
leidnud armu kõige populaarsemadki poliitikud, näiteks Perikles. Tragöödiad aga põhinesid enamasti
tuntud mütoloogilistel* süžeedel*. Seetõttu oli tragöödia sisu vaatajatel üldjoontes ette teada.
Autori ülesanne polnud mitte publikut uudse süžeega põnevil hoida, vaid tuua tuttavast loost välja
kodanikele oluline õpetlik iva. Enamasti käsitlesid tragöödiad inimeste ja jumalate vahekorda, püüdes
leida vastust küsimusele, kuidas peaksid surelikud mõistma jumalatest seatud maailmakorda ja kuidas
käituma, et jumalad ei vihastaks ega saadaks hukatust inimesele endale või kogu riigile.
Viienda sajandi esimese poole kuulsam Ateena tragöödia kirjanik Aischylos pani oma tegelased sageli
olukorda, kus neil tuli oma eelkäijate kuritegude eest kätte makstes ise uusi kuritegusid korda saata.
Nii pidi Aischylose tragöödiasarja “Oresteia” peakangelane Orestes Apolloni korraldusel tapma oma ema,
sest too oli varem mõrvanud oma abikaasa ja Orestese isa Agamemnoni. Kuidas on aga võimalik, et jumal,
kes peaks maailmas õiglust kaitsma, käsib inimesel korda saata sellist roima? Ja samas – kui kuritegu
jääks tasumata, kuidas saaks siis õiglust jalule seada? Selget vastust pole Aischylos neile
küsimustele andnudki. Kuid ta uskus, et vastus on olemas ja et jumalatest seatud maailmakord on
kõigest hoolimata õiglane.
Arvatakse, et ta on kirjutanud kaheksakümmend kuni üheksakümmend näidendit, millest tänapäeval olemas
on seitse täieliku teksti ja arvukaid katkendeid.
Samalaadsete probleemide üle juurdles ka Aischylose noorem kolleeg ja kaaslinlane Sophokles, kelle
loomingust terviklikult säilinud teosed pärinevad viienda sajandi teisest poolest. Tema tragöödiat
“Kuningas Oidipus” on hiljem peetud kõige täiuslikumaks selles žanris*. Siin püüdis peakangelane
vältida kuritegusid, mille sooritamist Delfi oraakel oli talle ette kuulutanud. Kuid just neist
hoidudes tegi ta need tahtmatult teoks – tappis oma isa ja abiellus oma emaga. Kui tõde ilmsiks tuli,
torkis Oidipus endal silmad peast ja läks vabatahtlikult pagendusse. Niisiis saatis kangelane selles
tragöödias kuritöö korda oma parimatest kavatsustest hoolimata. Milles seisnes tema süü? Kas selles,
et ta püüdis jumalate määratud saatusest mööda hiilida? Ja kas inimene suudabki üldse jumalaid mõista
või peab ta neid lihtsalt pimesi usaldama?
Ta on kirjutanud ligi üheksakümmend näidendit, millest seitse on säilinud, võitis kaheksateist
auhinda, jäämata seejuures kunagi kolmandaks. Viimase näidendi, hästi tuntud ja tänapäeva teatris
sageli mängitava „Kuningas Oidipuse“ järje „Oidipus Kolonoses“, pime Oidipus lõpetab oma elupäevad
vaikses õnnes ja kaaskondlaste lugupidamises, kirjutas Sophokles oma pika elu lõpul (elas üheksakümne
aastaseks) ja kanti ette postuumselt*.
Sophoklese uuendusi jätkas tema noorem kaasaegne, viimane suur kreeka tragöödiakirjanik
Euripides, kes sündis nelisada kaheksakümmend neli aastat eKr ja suri Sophoklesega samal aastal
(nelisaja kuuendal aastal eKr). Temale omastavast üheksakümne kahest näidendist on kaheksateist
säilinud, nende hulgas ainuke tänapäevani jõudnud saatüridraama „Kükloop“. Käsitles müüte
realistlikult.
Auhinna võitis vaid viiel korral.
Kui tragöödia arenes nende kolme draamakirjaniku loomingus, siis komöödia eri vormid sulasid
ühte Aristophanese näidendites. Ta sündis nelisaja neljakümnenda kaheksandal aastal. Tema neljakümnest
näidendist on säilinud üksteist, millest parimad „Linnud“ ja „Konnad“. Ta on ainuke Ateena
komöödiakirjanik, kellelt on säilinud terviklikke näidendeid, teistel ainult katkendeid.

Vanimaid ja tuntumaid teatreid
Ameerika ühendriigid – Metropolitan Opera (1883)
Argentiina - Teatro Colòn (1908)
Austria – Burgtheater (1741)
Belgia – Theatre du Parc (1782)
Hispaania – Gran teatro de liceo (1848)
Iirimaa – Abbey Theatre (1904)
Iisrael – Rahvusteater „Habima“ (1928)
Itaalia – La Scala (1778)
Jaapan – Bunrakuza nukuteater (1685)
Leedu – Leedu Ooperi- ja Balletiteater (1920)
Läti – Läti Ooperi- ja Balletiteater (1919); nüüd Läti Rahvusooper
Norra – Nationaltheatret (Rahvusteater 1899)
Poola – Teatr narodowy (Rahvusteater 1765)
Prantsusmaa – Grand Opèra (1671)
Rootsi – Kuninglik ooperiteater (1773)
Saksamaa – Staatsoper (Berliini riigiooper, 1742)
Soome – Soome Rahvusteater (1872)
Suurbritannia – Covent Garden (1732)
Šveits – Züricher Opernhaus (1891)
Taani – Det Kongelige Teater (Kuninglik teater, 1748)
Tšehhi – Nàrodni Divadlo (Rahvusteater, 1883)
Ungari – Nemzeti Szinhaz (Rahvusteater, 1837)
Venemaa – Suur teater (1776)

Kokkuvõte
Nagu näha, pani kreeka kirjandus suurt rõhku moraaliprobleemidele: kuidas peaks inimene elama, et tema
käitumine ega teod ei tooks talle endale ja kaaskondsetele kannatusi ja hukatust? Mitme suure lüüriku
meelest piisas, kui oma kired ja auahnus mõõdukuse piires hoida. Silmapaistvamad tragöödiakirjanikud
aga osutasid oma teostes, et see ei tarvitse veel tagada inimese õnne ja heaolu ning et jumalaist
seatu on palju keerulisem.

Sõnaseletusi
Antiik - vanaaja Kreeka ja Rooma elunähtuste ja kultuuri kogunimetus; antiikne raidkuju (kreeka keeles
theatron - “vaatamise koht”)
Autor - isik, kes on loonud mingi teose
Ditüramb - Vana-Kreekas koorilaul flöödi saatel jumal Dionysose auks
Honorar - autoritasu Miimika - siseelamuste väljendamine näoilme ning kehaliigutuste abil; näo
väljendusliigutused; näoilme
Komöödia - lõbusama sisuga näitemäng
Mütoloogia - ühe rahva müütide (muistend, käsitleb üleloomulikku) kogum
Orkestra - ringi või poolringikujuline näiteplats
Postuumne - surmajärgne
Roll - osa
Skenee - orkestra taga puust lavakonstruktsioon
Süžee - kirjandusteose sündmustiku põhiline sisu; kujutavas kunstis kujutise objekt
Žanr - kunstiloomingu sisu iseloomust tingitud ja ajalooliselt traditsiooniliseks saanud kujutamisvorm
Žest - käeliigutus, märguanne; tahtlikult rõhutatud, tähelepanu äratamiseks mõeldud liigutus;
rõhutatud tegu
Teater - ehitis, koht või asutus, kus näidendeid ette kantakse; laiemas mõttes lavakunst üldse
Teatrietendus - draama (kreeka keeles draama - “tegevus”) oli välja kasvanud Dionysosele pühendunud
koorilauludest
Tragöödia - kurbmäng

Kasutatud kirjandus:
Raamatud:
“Võõrsõnade LEKSIKON”
“Lühike teatriajalugu” Phyllis Hartnoll
“Klassikalise aja ATEENA” Mario Denti
“Inimene, ühiskond, kultuur” Helmut Piirimäe
“EE 5”
“EE 9”
Interneti aadressid:
www.miksike.ee/lisa/7klass/3teema/kirjandus/antiikteater.htm
ee.www.ee/ee.cgi?Q=antiikteater&E=O&D=E
www.utlib.ee/ekollekt/raamat/Draamateooria/DrT5.html
www.hot.ee/tiiami/teater/
Materjali saab veel:
Raamatud:
“Teatritegijad, alustajad” Karin Kask
Interneti aadressid:
www.koolielu.ee/files/antiikteater.pps