|
Pärnu-Jaagupi Gümnaasium VIII b klass
Anoreksia Terviseõpetuse referaat Kodesmaa külas 2002
Sissejuhatus
* Anoreksia on psüühikahaigus ja sellega kaasnevad tõsised tervisehäired. Anoreksia on põhiliselt noorte neidude haigus ja seotud tavaliselt stressi, vähese tunnustamise, elumuutustega - olgu see siis murdeiga, koolimured vms. Kehakaalu suure languse korral, kui kaal näitab juba 15% normaalkaalust vähem, võib kahtlustada anoreksiat. Kriitiliseks loetakse kehakaalu 47-49 kg. Anorektiku meelest tuleb kaaluda võimalikult vähe. Ja enda meelest ei kaalu ta kunagi piisavalt vähe... Ta on menüüst välja jätnud kõik kaloririkkad toidud, et mõne aja pärast teha seda sama ka dieettoitudega. Kuid normaalse kehakaalu ja õige toitumisega on otseselt seotud ka tervis. Kui anorektiku keha ei saa eluks vajalikku kätte toidust, hakkab tema organism hankima rasvu, valke ja süsivesikuid ta enda lihastest, südamest, maksast ja isegi ajust... Tüdrukutel jääb ära menstruatsioon ja see takistab luude normaalset arengut. Tavaliselt areneb naiste luumass pärast seda, kui pikkusesse kasvamine on lõppenud. Luumassi kujundamiseks on aga vaja mitmekülgset toiduvalikut ja normaalset menstruatsioonitsüklit. Anorektikul luumassi ei lisandu ja luud ei tugevne, kuna munasarjad ei erita piisavalt östrogeeni. Tagajärg võib olla ka võimalik viljatus ehk võimetus saada lapsi. Praktikas on näide mitmete aastate tagant – üle 170 cm pikk tütarlaps kaalus juba alla 30 kilo. On teada ka juhus, kus neiu kaalus lõpuks vaid 24 kilo ja tema keha ei hakanudki enam toitu omastama. Eestis on olnud küll juhtumeid, kui anorektik on nälgimise tagajärjel ära surnud. Aga need juhtumid ei sattu enam psühhiaatri juurde, vaid intensiivraviarstide juurde. 10–20 kilo normaalkaalust alla võtta on raske töö, mis nõuab kohusetunnet, aga nad ei oska oma kohusetunnet õigesti suunata.
Anorektikut iseloomustab keeldumine toidust, et hoida kehakaalu allpool eale ja pikkusele ettenähtud vormi. Normaalse kaalu vältimisega kaasneb hirm võimalike üleliigsete kilogrammide ees, isegi kui ollakse alakaaluline. Ta tunneb ennast paksuna ka siis, kui on pikemat aega nälginud. Anorektikud kujundavad välja spetsiaalsed kehakaalu kontrollimiseks ettenähtud tegevused: äärmuslikud dieedid, tahtlik oksendamine, lahtistite ja neerude tegevust stimuleerivate preparaatide kasutamine, intensiivne füüsiline aktiivsus. Reeglina on anorektikud aktiivsed kehalise liikumise harrastajad, kes püüavad ennast füüsiliselt väga palju kurnata. Sama jõud, mis sunnib neid mitte sööma, sunnib neid füüsiliselt vastu pidama. Kindlad riskigrupid anoreksiale kaldumiseks on balleti- ja tantsuõpilased, sporditrennides ja modellikoolides käivad noorukid, aga ka paljud tippsporti jõudnud täiskasvanud.
Anorektiku ravi algab haiguse teadvustamisest. Et inimesel tekiks üldse motivatsioon midagi enda heaks teha. Kui on tekkinud pööre, ta saab haigusest aru ja soovib midagi muuta, tuleb juba süstemaatiline psühhoteraapia - osaliselt kognitiivne, aga rohkem ikkagi pereteraapia. Raviprotsessi peaks olema haaratud kogu perekond või vähemalt üks liige, kes soovib aidata. Ainult arstid ja psühhoterapeudid sellega toime ei tule. Anoreksiahaige ei saa ise aru, et tal see haigus on. Ravi suhtes ei ole anorektikud aga sageli kuigi kohusetundlikud. Ravi on sageli pikk protsess, mille käigus õpetatakse anorektik samm-sammult uuesti sööma. Anoreksia ravi on keerulisem kui buliimia ning võtab aega isegi üle aasta. Paranemise aga teebki raskeks seesama väärastunud kehataju. Kui seda õigel ajal ravima ei hakata (ravimid, psühhiaatria, vajadusel haiglaravi), võib asi lõppeda halvimaga. Kui söömishäireid on korralikult ravitud, siis need edaspidi enam ei kordu. Võibolla jääb kuidagi eriline suhe söömisse, aga see ei tähenda häiret. Psühhiaatri poole pöördumine pole häbiasi. See näitab inimese tugevamat, mitte nõrgemat külge. Anoreksia ravi ühel etapil võib haige muutuda agressiivseks, sõimata oma vanemaid, käituda täiesti vastupidiselt oma senisele käitumismustrile. See on normaalne etapp, mis tuleb läbi elada, enne kui noor inimene leiab oma mina. Haigus segab nende igapäeva elu. Neil on tihti depressioon ja ärevuse sümptomeid, halb keskendumisvõime. Dieedi asemel peaks sööma päevas kolm – neli korda. Söögiajal peaks mõtlema ainult söömisele ja sööma kindlatel aegadel. Söömisrütmi tuleks arvestada ka muid plaane koostades. Söögikordade vaheajad peaks olema kolm – neli tundi.
Anoreksia tavalisemad sümptomid: suur kaalukaotus, toidukoguste vähendamine, rasvasisaldusega toiduainetest loobumine, kuni üldse toidust keeldumiseni, tüdrukutel menstruatsioon ei alga/muutub ebakorrapäraseks või lakkab üldse, oksendamine, kujutlus endast kui ülekaalulisest, ehkki peegel näitab muud, suur füüsiline koormus, pidev isupuuduse kurtmine, suured, paksud riided, pidev külmetamine, enda pidev kaalumine, üksindus, eraldatus, süütunne ja enesepõlgus pärast korralikku kõhutäit, probleemi eitamine, juuste õhenemine ja väljalangemine, kuiv, kollane nahk, kuivad, murduvad juuksed ja küüned,
südamekahjustused, maksakahjustused, neerukahjustused, viljatus, isiksuse muutused, muutused ajus, luude hõrenemine, immuunsüsteemi kahjustused, pidevad tervisekahjustused. Küsitluste järgi on koguni 50% Eesti keskkoolitüdrukutest alakaalulised! Oma kaaluga on aga rahul vaid 31% tüdrukutest. Ja kaalust soovib alla võtta 35% alakaalulistest ning 82% normaalkaalulistest tüdrukutest! Eestiski pöördub üha enam toitumishälvete all kannatavaid noori – eriti tüdrukuid – spetsialistide poole, et probleemile lahendust leida.
Anoreksiat põdedes hävitab inimene ise järk-järgult oma organismi ja iseennast. See on raske haigus, mille kõrvaldamine nõuab rohket keskendumist ja aega. Paljud anorektikud on pärast anoreksiat buliimia peale üle läinud. Lihtsalt hakkavad nüüd sööma kõike seda – ja hästi palju – mis neile enne keelatud oli, kuid tekib küsimus, et kes seda keelas! Ning seejärel on neil halb, et nii palju sõid ja oksendavad kõik välja. On olnud ka inimesi, kes ise räägivad, et pool nädalast on nad anorektikud ja teise poole nädalast põevad buliimiat. Ennast tuleks võtta just sellisena nagu oled. Muidugi tuleb füüsiline tegevus ja tervislik toitumine nii figuurile, kui ka tervisele kasuks. Sellega, aga ei tasuks liiale minna. Veel vähem puberteedi eas, kus veel kõik luud ja muud organismid vajavad kasvuks ja arenemiseks mitmekülgsest toitu.
S.Holvandus“Õgardlus & toidust
keeldumine”, “Kodutohter” 2000 nr 3, lk 22-27 |