Amuleti saladus

Seitsme maa ja mere taga elas kord üks tüdruk, kelle nimi oli Rosalinde. Rosalinde elas koos oma ema ja isaga nende väikses majakeses, mis oli juba nii lagunenud, et järgmist talve ei pea see enam küll vastu. Rosalinde perel ei olnud raha, nad ei saanud endale paremat elamist lubada.

Kunagi ammu oli Rosalindel ka vanaema ja vanaisa, aga nemad olid juba ammu surnud. Ühel päeval, täpsemalt Rosalinde viieteistkümnendal sünnipäeval, andis ema Rosalindele ühe väikese kastikese. See oli selline pisikene karbike, nagu mängutoos. Rosalinde avas selle ja seal sees oli kirjake ja üks meeletult ilus amulett. Rosalinde asus kirja lugema, selgus et kiri oli tema surnud vanaemalt, kes kirjutas järgmist : “Selle amuleti sain ma viieteistkümnendaks sünnipäevaks oma vanaemalt, sellel amuletil on oma saladus, mida mina ei suutnud avastada. Nii on olnud juba seitse põlvkonda.”.

Rosalinde oli kohkunud, mis ta siis nüüd ette võtab? Ta luges vihjet, mis kõlas järgmiselt: “..igal õhtul, kui päike taas looja läheb, üht meloodiat laulavad puud, selles laulus on meeletu igatsus ja ununenud hetkede valu...” Rosalinde jäi mõttesse, mida see küll tähendada võiks? Ta oli seda luuletust kuulnud, aga ta ei mäletanud enam millal ja kuskohas.

Rosalinde läks magma. Ta nägi väga imelikku und. Ta seisis oma vanaema vanas majas kamina ees elutoas ja luges seda luuletust, täpselt kolm korda. Siis muutus kamin ukseks.

Järgmisel hommikul ärkas Rosalinde ja läks kohe vanema majja. Ta luges luuletust täpselt kolm korda ja kaminast sai uks. Rosalinde sisenes ja teda ootas üks ümmargune tuba, millel oli veel seitse ust. Rosalinde oli segaduses. Ta ei teadnud ju, millisest uksest ta sisse minema peab. Rosalinde vaatas igat ust tähelepanelikult ja järsku, kui ta ühe ukse poole ennast keeras ja seda jälgis, hakkas ta amulett heledama. Nüüd oli Rosalinde kindel: see oli just õige uks. Ta avas selle ukse ja astus hirmunult sisse. Ta oli sattunud järsku kõige ilusamasse tuppa, mida ta kunagi näinud oli. Äkki muutus kogu vana ja kole maja ilmeilusaks majakeseks. Ta leidis sellest toast kirja, kus seisis: “Kallis Rosalinde, sa suutsid selle saladuse lahendada, nüüd on teie pere aegade lõpuni kõige kurja eest kaitstud ja te võite siia majja elama jääda. Aga siiski ei tohi te avada ülejäänud kuut ust, siis tabab teid suur õnnetus.”

Rosalinde oli üliõnnelik. Lõpuks ometi oli tal ilus majake ja nende pere võis elada õnnelikult ja külluses.

Ja kui Rosalinde ja tema pere veel surnud ei ole, elavad nad veel praegugi oma imeilusas majakeses.