Alpi ümiseja ( Marmota marmota )

Alpi ümiseja kuulub oravlaste sugukonda ja seltsi närilised.

Alpi ümiseja elab päikeselistel mäenõlvadel asetsevates urgudes ja veedab enamuse oma elust maa all. Ta on suuteline kaevama urge nii kõvasse maasse, mida inimesel on raske kirkaga raiuda. Igas urus elab ümisejate pere. Peale peasissepääsu on ka palju lisasissepääse. Paljud koridorid lõpevad kuivade taimedega vooderdatud avarate kambritega, ka väljakäik asub eraldi. Põhja-Ameerikas leitud ümiseja urgude süsteemil oli 76 sissepääsu, pesa üldpindala oli 8, 5 hektarit. Arvatakse, et suuremad urud on mitme põlvkonna ümisejate töö. Ümiseja elab mitme põlvkonna perekondlike karjadena. Kari kaitseb oma territooriumi, märgistades seda oma lõhnatunnustega ning võitleb sissetungijatega, pekstes saba vastu maad ja näidates hambaid.

Ümiseja hangib toitu jahedatel hommikutel ja pärastlõunal, palavatel suvepäevadel ei söö ta üldse. Ajal, mil kari sööb, ajab üks karja liige end tagajalgadel püsti ja valvab ümbrust. Ta sööb vaid kõige õrnemaid taimeosi, nagu rohi, taimevõrsed, juured; vahel ka ämblikulaadseid ja ussikesi. Ümiseja peab tarbima palju toitu, et talveuneks rasvakihti koguda.

Suve lõpupoole hakkavad vanemad ümisejad urgu vooderdusmaterjali kuhjama, lõpuks sulevad uru sissepääsud. Talve saabudes liibuvad kõik pereliikmed tihedalt üksteise vastu ja vajuvad talveunne. Nende südamerütm ning hingetõmbed minutis vähenevad, nii tarbivad nad vähem energiat. Talvel hukkub hulgaliselt ümisejaid, põhiliselt noori, kuna neil puudub piisav rasvavaru. Kõige ohtlikumad on ümisejatele liiga külmad või soojad talved, kuna siis kulub kõige rohkem energiavarusid. Talveuni lõpeb veebruari lõpus või märtsi algul.

Paaritumine algab kohe peale talveunest ärkamist, kui talved on olnud väga pikad, siis kohe urus. Põhjus on väga lihtne: mida varem pojad sünnivad, seda rohkem on neil ellujäämisšansse. Paaritumise järel tassib emane urgu pesamaterjali ja jääb sinna ka sünnituse ajaks. Tiinus kestab seitse nädalat. Pojad sünnivad pimedalt ja karvadeta. Karv kasvab neile selga paari päeva pärast. Noored ümisejad lahkuvad pesast u. 40 päevaselt ja hakkavad siis kohe toitu otsima. Suve lõpuks kasvab neile selga tihe karvastik. Pojad saavutavad suguküpsuse 2. eluaastal.

Ümisejate eluiga on vangistuses 15-18 aastat.

Kasutatud kirjandus: „Loomariigis“ (Imetajad)