Risto Uustal

Alexandre Dumas - isa (1803-1870), üks möödunud sajandi esimese poole prantsuse kirjanduse liberaalse-romantilise suuna esindajaid, alustas oma loomingulist teed perioodil, mis eelnes 1830. aasta revolutsioonile Prantsusmaal. Dumas oli oma nooruses Hugo kaasvõitleja ja koos temaga aitas kaasa klassitsismi väljatõrjumisele prantsuse teatri lavalt.

Dumas oli üsna viljakas draamakirjanik, kuid eriti populaarseks on ta saanud oma ajalooliste seiklusromaanidega. Dumas' teoste arv ulatub 301 köiteni. Selle tohutu arvu teoseid pole Dumas kirjutanud üksinda, need on kirjutatud koostöös terve rea kirjanduslike kaastöölistega. Tuntuim nendest on Auguste Manuet. kes on osa võtnud umbes kahekümne romaani kirjutamisest, teiste hulgas ka «Kolme musketäri» loomisest. Kõigi nende romaanide stiililine ühtlus aga osutab, et vaieldamatuks põhiautoriks on ikkagi olnud Dumas.

Alexandre Durnas kujutab oma romaanides tähtsaid ajaloolisi sündmusi: kodusõda katoliiklaste ja hugenottide vahel, Pärtliöö sündmusi («Kuninganna Margot»), Richelieu valitsusaega («Kolm musketäri»), Fronde'i liikumist («Kakskümmend aastat hiljem»), Napoleoni 100 päeva ja teist restauratsiooni («Krahv Monte-Christo») jm. Kuigi Dumas käsutas üsna meelevaldselt fakte, on tema romaanid siiski väga köitvad. Seda eriti seetõttu, et tema kangelaste elu on väga sündmusterikas, täis kõikmõeldavaid seiklusi, kohtumisi, duelle, võite, hädaohte ja põnevaid intriige.

Dumas jätkab oma romaanidega teatud määral XVII—XVIII sajandi kodanliku seiklusromaani traditsioone. XVII ja XVIII sajandil oli kodanlik ühiskond alles kujunemas, XIX sajandiks on olukord juba sootuks teine. Juulimonarhia ajal oli Prantsusmaa valitsevate klasside elu muutunud üksluiseks ja kainelt praktiliseks. Mitte leides kaasaegses elus tugevaid aktiivseid karaktereid, pöördub Dumas oma otsingutes ajaloolise mineviku poole.

Ilmselt püüdis autor oma romaanides olla meelepärane prantsuse lugejate laiale ringkonnale. Tema teoste lehekülgedel kaotab ajalugu oma eepilise suuruse, ta muutub lihtsaks ja koduseks, kaugeid ajaloolisi sündmusi on kujutatud tegelaste intiimse elu taustal. Autor püüab näidata, et ka kuningad, kuningannad, väejuhid ja ministrid olid inimesed, kelle üle kirgedel ja kapriisidel oli suur mõju. Taoline käsitlusviis pidi sisendama tavalisesse lugejasse heatahtlikku optimismi tema ellusuhtumises ja «selle ilma suurte» hindamises.

Dumas' romaanide populaarsuse põhjust tuleb otsida tema oskuses pitoreskselt kujutada mineviku sündmusi, luua kirevaid pilte võitlustest ja seiklustest, mis olid lugejale puhkuseks elu halluses ja igapäevasuses. Tema romaanid viisid lugeja eredate ja tegutsemisjanuliste karakterite, omakasupüüdmatute kirgede, vapruse ja suuremeelsuse maailma. Ent Dumas' romaanide ideeline piiratus viis selleni, et tema romaanid ei äratanud aktiivset protesti, nad kutsusid leppimisele tegelikkusega.

Kahtlemata on Dumas' kõige populaarsemaks romaaniks tema ajalooliste seiklusromaanide seeria «Kolm musketäri». Romaanile on iseloomulik tormiliselt arenev intriig, pingeline dramaatiline tegevus, kerge, lihtne ja energiline keel, mis on kooskõlas sündmuste, episoodide ja juhtumuste hoogsa arenguga.

«Kolme musketäri» kompositsioonilise külje määras ette kindlaks asjaolu, et ta pidi ilmuma ajalehes. Seetõttu pidi iga peatükk olema omaette tervik, kuid ka orgaaniliselt seotud kogu sündmustikuga. Dumas kirjutas iga peatüki nii, et eelneva peatüki finaal kujunes omamoodi alguseks järgnevale peatükile.

Põhiallikaks antud romaani kirjutamisel oli ühe vähetuntud autori poolt kirjutatud ja 1701. aastal Hollandis ilmunud teos «Härra d'Artagnani, kuninglike musketäride esimese roodu kapten-leitnandi memuaarid, mis sisaldavad hulgaliselt Louis Suure valitsusaja era- ja salaasju».

Nii d'Artagnan kui ka tema kolm sõpra, Athos, Porthos ja Aramis, kellega Dumas tutvus eelpoolmainitud teose järgi, on tõepoolest kunagi eksisteerinud. On teada, et nad pärinesid aadliperekondadest ja et nad kõik olid musketärid. «Härra d'Artagnani memuaarid ...» ilmus umbes kolmkümmend aastat pärast d'Artagnani surma. Selles teoses oli autor käsutanud allikana d'Artagnani ja tema kolme musketärist sõbra elu ja tegevuse kohta käivaid dokumente. Tema raamatus esinevad läbisegi reaalsed faktid ja kirjanduslikud väljamõeldised. Nii näiteks kõneldakse «Härra d'Artagnani memuaarides. ..», et kolm musketäri olid vennad, kuigi autorile oli väga hästi teada, et nad pärinesid eri aadliperekondadest.

«Härra d'Artagnani memuaaridest...» ammutas Dumas hulgaliselt üksikasju XVII sajandi kommete kohta, võttis sealt oma kangelaste nimed, episoodi d'Artagnani reisist Pariisi, intriigi mileediga, soovituskirja röövimise fakti, kardinali kaardiväelaste kujud, d'Artagnani astumise des Essarts'i väeossa. Samast teosest olid võetud ka andmed d'Artagnani teenistusest Mazarini juures, gaskoonlase reis Inglismaale ja tema osavõtt Fouquet' arreteerimisest. Ühest teisest teosest («Prantsuse õukonna poliitilised ja armuintriigid») laenas Dumas episoodi teemantidega. Dumas käsutas neid allikmaterjale võrdlemisi vabalt, ja ta ammendamatu fantaasia võimaldas luua kunstiliselt vormilt ja sisult vägagi omapärase teose.

Elustades möödunud ajastut, muutes tõelised ajaloolised faktid haaravateks pitoreskseteks kirjeldusteks, ei püüdnudki autor seejuures anda tõepärast pilti XVII sajandi suurtest ajaloolistest sündmustest. Neid sündmusi on kujutatud romaanis isoleeritult ja mitteolenevatena neist otsustavatest jõududest, mis määrasid maa poliitilise arengu, absoluutse monarhia väljakujunemise ja kindlustumise. See selgub, kui vaadelda lähemalt fakte XVII sajandi Prantsusmaa ajaloost. XVII sajandi Prantsusmaal tõstavad rahvamassid ägedat protesti raske poliitilise ja majandusliku ikke vastu, mis kujunes seoses absoluutse monarhia tugevnemisega, mille huve väga innukalt kaitses Louis XIII minister, kõikvõimas kardinal Richelieu. Richelieu (1624—1642) kogu poliitilist tegevust läbib taotlus viia lõpule maa riiklik tsentraliseerimine, hävitada igaveseks suurfeodaalide endine iseseisvus ja kindlustada kuningavõimu piiramatu valitsemine. Absoluutse monarhia karm omavoli tõi prantsuse rahvale kaasa väga rasked elutingimused. Maksude ränk koormus ja feodaalide ekspluateerimine viisid talupojad ülestõusudeni, mida Richelieu halastamatult maha surus. Samal ajal pidas Richelieu otsustavat võitlust feodaalse aristokraatia opositsiooniga: ta surus maha rida vandenõusid kuningavõimu vastu ja lõpetas hugenottide poliitilise iseseisvuse, kes olid mitte üksnes ägedad katolitsismi vastased, vaid ka tsentralisatsioonipoliitika lepitamatud vaenlased.

Oma romaanis kujutab Dumas Louis XIII valitsemise aja sündmusi küllaltki meelevaldselt. Ajalugu oli Dumas' jaoks ainult hulgaliste faktide kogu, mille alusel osutus võimalikuks luua kaasakiskuvat süžeed. Sügavad poliitilised ja sotsiaalsed nähtused libisesid mööda kirjaniku pilgu eest. Tolleaegse Prantsusmaa tormilist elu, mis oli täis rahutusi ja ülestõuse, on kujutatud üsnagi kummaliselt. «Tähtsad isandad,» kirjutab Dumas, «sõdisid üksteisega, kuningas sõdis kardinaliga, hispaanlased sõdisid kuningaga ... aga peale selle olid veel vaesed ja hugenotid, hulgused ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Linnakodanikud haarasid relvad varaste vastu, hulguste vastu, teenrite vastu, harva valitsevate isandate vastu, aeg-ajalt kuninga vastu, aga kardinali või hispaanlaste vastu - mitte iialgi.» See prantsuse rahva mitmesuguste gruppide ja kihistuste segu, rahva ja kuningavõimu suhete segane määratlus näitab autori naiivset ja põhiliselt ebaõiget arusaamist toimuvate sotsiaalsete ja poliitiliste sündmuste põhjustest.

«Kolme musketäri» autor oli veendumusel, et sõdade, ülestõusude ja riigipöörete ajalooliste sündmuste keerulise ahela põhjuseks on «juhuslike sündmuste» kokkupõrge. See veendumus ilmneb paljudes romaani seikades. Nii näiteks oli Dumas' järgi Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise sõja põhjuseks Richelieu ja Buckinghami rivaliteet, kes mõlemad olid armunud kuninganna Annasse. Samuti oli La Rochelle'i piiramise põhjuseks Dumas' järgi kardinali armukadedus, aga mitte soov hävitada hugenottide poliitiline iseseisvus. Prantsusmaad kujutatakse romaanis kui maad, kus rahvas usub kuningasse ja kuningannasse, valitsejad aga pühendavad kogu oma aja ja energia galantsetele seiklustele. Kaugeltki niisugune polnud ajastu, mida kujutab Dumas romaanis «Kolm musketäri», ja samuti polnud niisugused tolle aja kangelased, nagu tema neid kujutab.

Kogu romaani sündmuste käik kulgeb peategelaste tahtmise järgi. Dumas' ajaloolised kujud on isoleeritud ühiskondlikust võitlusest, neil ei ole sotsiaalselt tüüpilisi omadusi. Üldse pole tunda nende selja taga seisvaid poliitilisi jõude, sotsiaalseid gruppe. Vaprad ja ettevõtlikud musketärid, kes imetaoliselt vahele segavad ajalooliste sündmuste käigusse, on kõik aadlitiitli kandjad, kuid nad on juba ammu eemaldunud oma feodaalsetest valdustest, ei saa neist mingit tulu ja jääb isegi ebamääraseks, kas neil neid üldse on.

Hulljulged musketärid ja nende sõber d'Artagnan kauplevad oma mõõgaga, teenides kuningat: nende vere eest tasutakse neile luidooridega. Selle kõrval püüab aga Dumas säilitada oma kangelastes mingisuguse rüütellikkuse jooni, mille nimel nad lähevad tulle ja vette Prantsuse kuninganna au eest, keda igaüks neist pole isegi näinud. Oma katsetes lähendada ajaloolisi sündmusi kaasaja laia lugejate ringi arusaamadele, oli Dumas sunnitud kujutama' möödunud aegade «suurte» inimeste sõltuvust tavaliste väikeste, tundmatute inimeste taiplikkusest ja energiast. Kõige kriitilisematel momentidel ilmuvad alati ilmtingimata kolm musketäri ja koos nendega d'Artagnan, kes oma kangelaslikkusega päästavad kogu olukorra, olgu siis küsimuses kas Prantsusmaa kuninganna au või mõni muu asi.

Kõik «isandad», see tähendab Prantsusmaa ja Inglismaa tähtsad isikud, esinevad romaanis omamoodi mannekeenidena. Nad on ehitud väärisesemetega, kummardavad viisakalt, esinevad mõjukalt, on igal hetkel valmis surema kauni daami eest, keda nad armastavad, tegelikult aga ei suuda nad midagi korda saata, ei suuda midagi muuta ei enda ega teiste inimeste saatuses. Kõige aktiivsem kangelane «isandate» kategooriast on romaanis Richelieu, sedagi aga ainult seepärast, et Dumas on ta asetanud melodramaatilise kurjategija ossa, kelle käitumisest olenevad kõik intriigi pöörded.

Romaanis kujunebki nii, et kogu seiklusjutu põnevus on sõltuv vaprate musketäride tegevusest, kes küll teenivad lojaalselt õukonda ja kuningat, kuid kelle vaated on vastuolus õukonna moraaliga. Kolm musketäri ja d'Artagnan tegutsevad romaanis ja sooritavad oma kangelastegusid ammendamatu optimismi õhkkonnas, on alati koos ning jagavad üksteisega nii rõõmu kui muret. Üheskoos tormavad nad heitlustesse ja võtavad ette hulljulgeid üritusi, üheskoos jagavad nad saadud raha.

Taoline omakasupüüdmatuse ja hingelise suuruse kujutamine oli omamoodi etteheide prantsuse kodanliku ühiskonna aadressil, mis kujunes peale 1830. aasta kodanlikku revolutsiooni Prantsusmaal. Etteheide oli tehtud selle ühiskonna aadressil, mida kujutavad oma teostes prantsuse kirjanduse suurmeistrid, kirjanikud-realistid Balzac ja Stendhal.

Triloogia teine osa «Kahekümne aasta pärast» on oma haarava, hoogsa ja loogiliselt areneva intriigiga peaaegu niisama suure väärtusega seiklusromaan kui «Kolm musketäri». Seejuures on see romaan tunduvalt ajaloolisem kui triloogia esimene osa. Dumas oli sunnitud hoopis enam tähelepanu pöörama ajaloolistele sündmustele — Fronde'i liikumisele Prantsusmaal ja kodusõjale Inglismaal. Fronde, suurfeodaalse aristokraatia võitlus liidus kodanluse ja Pariisi rahvaga ennast kindlustava absolutismi vastu, oli vastuoluline ja sisemiselt jõuetu liikumine. Printsid võitlesid ainult oma isiklikes huvides, neil puudusid vajalikud jõud tugeva kuningavõimu vastu tõsiseks väljaastumiseks. Kodanlus ja rahvas olid veel liiga nõrgad revolutsiooniks: nii ühed kui ka teised võisid ainult mässata. Sellisena — põhiliselt õigesti, kuid pealiskaudselt — on kujutanud Fronde'i liikumist Dumas. Eriti hästi on tal õnnestunud need leheküljed, mis on pühendatud printsidele: suure huumoriga, realistliku usutavusega paljastab ta nende egoismi, vastastikust purelemist ja nende täielikku valmisolekut mistahes hetkel reeta oma liitlased — kodanlus ja Pariisi rahvas. Vähem objektiivne on Dumas inglise revolutsiooni kujutamises. Puritaanide vastu ei tunne ta vähimatki sümpaatiat. Cromwell esineb selles osavalt maskeeritud, kavala, targa ja auahne isikuna. Charles I puhul näib kirjanik, seda just d'Artagnani suu kaudu, tunnistavat tema ajaloolist süüd, kuid ainult möödaminnes ja puhtdekoratiivselt. Kogu Dumas' sümpaatia on tema poolel. Kirjanik püüab seda sümpaatiat sisendada ka lugejasse, heites seejuures kõrvale ajaloolise tõe.

Nelja kangelase omakasupüüdmatuse ja õilsuse teema on triloogia selles osas esitatud veelgi enam süvendatult. Kuigi nad kõik on sündmuste aktiivsed tegelased, seisavad nad sisemiselt kuidagi ülalpool sündmusi, ja missugused oleksidki nende isiklikud huvid, siiski tegutsevad nad alati mingi «üldinimliku» eetika alusel. Nii taganeb d'Artagnanis varjamatu karjerist õilsate tunnete ees, mis tõrjuvad kõrvale isiklikud huvid. Kuigi Athos on feodaal ja veendunud monarhist, rõhutab Dumas tema idealismi ja rüütellikust kui tema põhiolemust, puhastades sellega Athose eetika klassiegoismi elementidest. See «inimlik põhiolemus» ongi see, mis kindlustab Dumas' kangelastele lugeja sümpaatia ja poolehoiu ning nende moraalse ja faktilise võidu Cromwelli, Mazarini ja kuninganna Anna üle.

Triloogia viimane osa «Vikont de Bragelonne ehk kümme aastat hiljem» erineb nii mõneski suhtes triloogia eelnevatest osadest. Asi pole ainult selles, et viimane osa on autoril seiklusromaanina, kirjandusliku teosena hoopis vähem õnnestunud. Põhiline on see, et kangelaste saatused jõuavad traagilise lahenduseni ja romaanist on kadunud võimas võitlev optimism, kangelaslik entusiasm, sundimatu lõbusus — kõik see, mis nii väga köidab kuulsas «Kolmes musketäris». Traagilise lõpu juures pole süüdi musketärid, nende vead ja eksimused, vaid saabuv uus epohh, uus aeg. «Vikont de Bragelonne'!» tegevus toimub Louis XIV valitsuse algaastail, ajajärgul, kus absolutism on lõplikult kindlustunud. D'Artagnani ja ta sõprade kangelaslik aktiivsus, nende võidud Richelieu, Mazarini ning kuninganna Anna üle ja nendest võitudest tulenev optimism olid võimalikud ajajärgul, kus absoluutne monarhia polnud veel täiesti välja kujunenud. Nüüd on troonil noor kuningas Louis XIV, isevalitseja, keda kõik kardavad ja kelle ees kõik värisevad. Intriig romaanis kujuneb nii, et Louis XIV monarhistlik poliitika, tema isiklik käitumine saab hukatuslikuks kangelastele. Tõeline ebaõnn tabab Athose poega vikont de Bragelonne'!. Ta sureb vabatahtlikus pagenduses, kuhu põgeneb õnnetu armastuse eest. Kallilt maksab oma armastuse eest kuninga vastu Bragelonne'i pruut Louise Lavalliere. Sureb rüütel Athos, hukkub ka heasüdamlik hiiglane Porthos. Isegi cTArtagnan sureb enneaegselt, mõni hetk pärast seda, kui ta on saanud Prantsusmaa marssaliks. Ta langeb Louis XIV poolt alustatud vallutussõjas Hollandi vastu. Omamoodi tähendusrikas ja sümboolne kogu teosele on episood, kus kuninga väiklasest käitumisest ülimalt ärritatud d'Artagnan tahab heita kuningale uhke väljakutse, siis aga taganeb, likvideerides sellega vabatahtlikult oma kangelasliku tormilise mineviku ja võttes enesele uue osa - alistunud, mittearutleva tööriista osa oma valitseja kätes.

Dumas'l oli imepärane anne - oskus köita lugejat. Tema teoste lugejate hulgas olid sellised inimesed nagu Marx, Lenin, Tolstoi, Dostojevski, Tšehhov, Gorki, Mendelejev. Prantsusmaal hindasid tema talenti George Sand, Balzac, Hugo. Kuulus ajaloolane Michelet kirjutas Dumas'le: «Ma armastan teid, ma jumaldan teid, sest teie olete loodus ise.»

Kirjaniku-ajaloolase Dumas' puudused on üldtuntud ja ilmsed. Kuid lugeja ei peagi otsima tema teostes ajaloolise tegelikkuse tõepärast kujutamist. Oma parimates teostes, vaatamata nende pinnapealsusele, kodanlikule piiratusele, jääb Dumas suurepäraseks, haaravaks jutustajaks, kompositsiooni ja intriigi meistriks. Ta on loonud unustamatuid kangelaslikke karaktereid, milles avaldub - võrdlemisi naiivselt küll - autori veendumus, et terava mõistusega, enesekindel ja julge inimene, kes on veendunud oma õiguses, võib ja peab elus aktiivselt oma osa etendama, kaitstes jõudumööda headust ning õiglust ja võideldes vale ning kurjaga. Dumas on kirjanik, keda on lugenud terved sugupõlved. Tuleb arvata, et niisuguse tunnustuse osaliseks ei saada ilma põhjuseta.