Elu. Sündis 19. märtsil 1892. Tapal raudteeametniku peres. Õppinud Narvas linnakoolis, siirdus ta 1908. Riiga tutvuma dekoratsioonimaaliga. Suurenenud huvi kunsti vastu viis ta Münchenisse õppima A. Azbe kunstikooli, kus pandi suurt rõhku realistlikule joonistusele ja maalitehnilistele küsimustele, tänu millele sai ta hea professionaalse ettevalmistuse. Lisaks uuris ta väga põhjalikult anatoomiat. Samaaegselt Vabe õpingutega vohasid Münchenis kubism ja ekspressionism. Koolist lahkumise järel sooritas ta matka Itaaliasse. 1914 – jõudis ta Narva, siirdudes aga varsti Petrogradi ning sealt Helsinkisse. Aastatel 1915-1916 täiendas ta end maali vallas Moskvas, töötades samal ajal tehases töölisena. 1917 tuli ta Eestisse, jäädes esialgu Narvasse kooliõpetajaks. 1918 –kuulus ta kunstikooli “Pallas” asutajate hulka. Aastatel 1919-40 samas maaliateljee juhataja ning 1926-29 selle direktor. Pedagoogina oli väga tugev, aktsepteeris igaühe isikupära. 1938 – sai ta professoriks. 1944-50 Tartu Kunstiinstituudi graafikateaduskonna dekaan ja 1953-56 Eesti Kunstifondi graafika-eksperimentaalateljee juhataja. Suri 20. aprill 1961.

Looming. Eesti kunstielu orbiiti jõudis ta 1914. aastal seoses kunstinäitusega Tartu Vanemuise ruumes.Ta looming oli tugevasti futurismist mõjutatud, millele viitavad ka ōlimaalid “Kohvikus” ja “Itaalia”. Antud stiil ilmneb ka ta joonistustes, mis rajanesid must-valge pinna rütmikal kontrastil, sageli nurgeliste kujundite abil. Tööd tunduvad sageli ornamentaalsete kompositsioonidena. Ta oli eesti kunstis esimene, kes kohalikest traditsioonidest otsustavalt lahti murdis ja ise selle asemele midagi muud pakkus.

Laialdase populaarsuse võitis ta oma kaanekujundustega. Ta varasemad raamatukaaned on tihti kaunistatud ornamentaalsete motiividega, millega kombineerub autori nimi ja teose nimetus. Kohati kubistlik/futuristlik nüanss annab neile kaunifaktuurilistele joonistustele liikuvust ja elavust. Omane dünaamiline pinna ja joone kontrastsel mängul rajanev käsitluslaad. Kujundas ja illustreeris peamiselt noorte eesti kirjanike, kes olid tema loomingust ja vastupidi vaimustuses, – Alle, Gailiti, Kivikase, Suitsu, Tuglase ja Visnapuu - teoseid. Seega peamiselt “Siurulasi”. Teostes, milledes sisu ja illustratsioon sulasid ülimalt orgaaniliselt ühte, kaldub Vabe ekspressivsusesse; ta elegantsed, laigu ja joone vahelduvale rütmile rajanevad tööd reageerivad alati kirjandusteose emotsionaalsele sisule. Esmakordselt eesti raamatukunstis vallandud koos Vabbega nii tugevajõuliselt assotsiatsioonirikkus ja subjektiivne alge. Ta joonistused on sageli näivalt eskiislikud, spontaansed, kus joonte ja plekkide graatsias, nende rütmilises põimlemises on kordumatu võlu Loomingus esineb ka abstraktsionismi elemente..Tollase üldise kunstitaseme taustal oli ta töödes lausa silmatorkav stiilitunnetus. Vabbe oli eest raamaugraafikas esimesi, kes oma loomingus on järjekindlalt tähelepanu osutanud pinna kaunile ja mitmekesisele faktuurile. Ornamentaalsusest hoolimata annab ta edasi sisulis-meeleolulist külge. Kuigi talle on ette heidetud tehnilise virtuooslikkuse domineerimist muu üle, kuid ta graafikat tähelepanelikult vaadates selgub, et virtuoossus ei esine kunagi “asjana iseeneses”, sisust lahutatuna, vaid vastupidi - olles sisu maksimaalse väljenduse parim vahendaja. Töödes kasutab ainult 2-3 värvi, neidki tagasihoidlikult. Joonistuste elegantselt mänglevuselt, monumentaalsemalt läbikomponeeritumale, realistlikumale käsitluslaadile lähenes ta 1920ndate keskpaiku, illustreerides G. Suitsu teose “Lapsesünd” ja A. Alle “Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust”, milledes siiski ilmneb veel improvisatsioonilist joonekäsitlust ja pinnarütmi, kuid futurism hakkab taanduma. “Laul kleidist...” tunnistab, et ta oli tugev karaktertüüpide maalija. Antud illustratsioonidega, millega ta lähenes ekspressionistlikule muljetabamisele ja edasiandmisele, andis ta virtuooslikult edasi teksti sisemisi sõlmpunkte; ta ei püüagi lüüa paljusōnalisi suuri süzeelisi stseene, vaid jäädvustab paari figuuri/detaili markeerimisega meeleolulise mulje, jättes ruumi ka vaataja-lugeja fantaasiale. Kahe tuntuima teosega algas uus käsitluslaad, mis muutus tihedaks dekoratiivseks joonetikandiks. Ta joonistused, nagu kogu looming, meeleoluliselt mitmekesised. Detailse täpsuse on ta asendanud hetke värskuse tabamise püüdega. Isegi realistlikumatesse joonistustesse tulevad sisse jooned. Kuid sel perioodil tegeles ta raamatukunstiga vähe. Vabbe oli kärsitu kunstnikunatuur, kes pidi kiiresti vahetult välja elama teda haaranud mõtte. Lõi ruttavalt ja spontaanselt. 1930ndatel sai iseloomulikuks värske koloriit ja impressionismi kalduv vaheldusrikka faktuuriga käsitluslaad.

Raamatukujunduses ja illustratsioonides püüdles ta sügavamale üldistusele sisu ja meeleolu edasiandmisel, luues sageli fantaasiaid kirjaniku teemal.

Mitmed ta kaanekujundused on ajalooliste kaane- ja tiitlikompositsioonide kaasajastatud variatsioonid, kus medaljone, barokseid elemente, andes sellele arhailisele skeemile värske hingamise. N. Krasinski “Irydion”, milles tunneme realistlikku käsitluslaadi.

Peamiselt tunneb Eesti üldsus teda kui graafikut ja maalijat. Ta oli küll silmapaistev interpreet-joonistaja, ent mitte raamatukunstnik selle sōna otseses tähenduses - puudu jääb kogu raamatut läbivast stiilist, illustratsioonide paigutus on tihtipeale juhuslik, raamatu kui terviku organiseerivast rütmist ei saa ta puhul kōnelda. Mulje tagamise püüe ja spontaansus seletavad, miks ei soovitud ta üldise raamatukompositsiooniga tegelda, jäädes rohkem illustraatoriteks ja kaanejoonistajateks kui raamatukunstnikeks. Kuid ta erinevates tehnikates tehtud eriteemaliste tööde puhul ilmneb siiski ühendav joon - meisterlik liikumisefekti vahendamine.