KUNST 17. JA 18. SAJANDIL

17.sajandi kunst oli väga mitmekesine tänu iga maa rahvuslikule eripärale.

Maalikunstis iseloomustavad seda eelkõige uued teemad nagu olustikumaal, natüürmort ja maastikumaal.

OLUSTIKUMAAL EHK ŽANRIMAAL

Sellel perioodil tekkis kunstnikel huvi jäädvustada oma kaasaegseid nende igapäevamiljöös- laua ääres söömas, vestlemas, kirju lugemas, musitseerimas, lastega tegelemas jne. Iseseisvaks žanriks kujunes olustikumaal Hollandis. Äsja iseseisvunud protestantlikule ja asjalikule hollandi rahvale oli usufanatism võõras. Suurte usupiltide asemel eelistati raha kulutada maalidele, mis kujutasid tõepäraselt nende endi elu ja millega sai kaunistada oma kodu seinu. Hollandi olustikumaali eripäraks on see, et kunstnikud kujutasid kodanlaste ja talupoegade elu, rahva lõbutsemist, aga mitte ränka töötegemist.Näiteks hollandi maalikunstnik Jan Steen lõi peamiselt figuuri- ja detailirohkeid humoristlikke olustikumaale. Maalil “Kassipere” on näha üht heatujulist perekonda. Kassiperele on laual ase tehtud, pererahvas on kogunenud ümber laua ning lahutab meelt kõige erinevamal viisil: kassi paitades, pille mängides, otse kannust veini juues.

Mõnikord muutusid koomilised stseenid karikatuurseks või lausa labaseks, näiteks talupojad kirpe otsimas (“Tualett küünlavalgel”).  

18.sajandi prantsuse olustikumaalil kajastati peamiselt aristokraatide elu.

NATÜÜRMORT

17.sajandil levis vaikelu ehk natüürmort. Ka selles žanris olid hollandlased eestvedajateks, huvitudes juba 16.sajandil esemelise maailma kujutamisest. Nad leidsid, et maalimisobjektiks ei pea alati olema inimene, vaid võivad olla hoopis teda ümbritsevad asjad. Hollandi kodudes oli palju ilusaid asju, millega võis uhkustada. Samas oli hollandi kunstnike maalimiskires tunda igatsust veelgi suurema luksuse järele. Hollandi natüürmordid on ülitoredad: lopsakad lillebuketid, jahitrofeed, kristallpokaalid, hõbekannud, luksusköites raamatud, eksootilised puuviljad, mis on isuäratavalt katki lõigatud. Kunstnikud tahtsid jätta muljet, nagu oleks see kõik laua peal juhuslikult. Selle rõhutamiseks lubati lohakust: kortsus laudlina, kummulikukkunud pokaali. Et pilt oleks veelgi tõepärasem, maaliti kuhugi kärbes või koer seda korralagedust nuusutamas.

Hea natüürmordi näide on W.C.Heda “Hommikueine homaariga”. Maal kinnitab hollandi meistrite oskust värvidega edasi anda erinevaid materjale- hõbeda läiget, kristalli läbipaistvust. Suur huvi mitmesuguste riidesortide, karusnaha, erinevate puuviljade kujutamise vastu iseloomustas ka teiste maade kunstnikke.

MAASTIKUMAAL

17.sajandil avastati äkki loodus kui maalimisobjekt. Maalidel sai peategelaseks loodus. Maakoha- või linnavaated ning inim- või loomafiguurid olid teisejärgulised. Kunstnik tegi looduses puudest, kividest, veesilmadest etüüde ning seadis neist hiljem ateljees kokku uhke kompositsiooni, mis ei vastanud ühelegi konkreetsele paigale looduses. Maal pidi mõjuma piduliku ja harmoonilisena. 17.sajandil kujunes itaalia kunstis uus žanr - nn. ideaalmaastik. Žanr arenes edasi hollandi kunstnike loomingus, kes panid aluse puhtrealistlikule maastikumaalile. Prantslased Claude Lorrain ja Nicolas Poussin olid ühed esimesed maastikumaali viljelejaid.

BAROKK

Barokk kujunes 17.sajandi alguses Euroopa üheks mõjukamaks kunstivooluks. Arenes Itaalias, Flandrias, Hispaanias, Portugalis, osal Prantsusmaal. Algul kasutati seda terminit Itaalias tolleaegse arhitektuuri pilkenimena, sest see oli renessansiga võrreldes eriti veider, hiljem kõikide kunstiliikide kohta. Renessansi harmooniale, rahulikkusele vastandub baroki vastuolulisus, tundepaisutus, dünaamilisus, teatraalne efektsus. Muutus pildi ülesehitus. Barokkmaalil saavutati dünaamilisus diagonaalil põhineva kompositsiooniga. Figuurid olid asetatud ebasümmeetriliselt, juhuslikult, loomulikumalt. Väga tähtsaks kujunes valgusekäsitlus, mis oli nüüd heleda-tumeda kontrastil põhinev. Sageli helendusid näod salapäraselt tumedal taustal (“Dr.Tulpi anatoomiatund”). Mõnikord tegi autor valguse-varju mängu ekstra põnevaks, et pilt oleks mõjuvam ja efektsem.

“Dr.Tulpi anatoomiatund” on hollandi suurima kunstniku Rembrandti noorpõlvetöö. N.Tulp oli Hollandis juhtiv kirurg, kes sai kuulsaks lahkamisega. Pildil olev laip on maha maalitud ühest anatoomiaõpikust. Doktori kuulajate nimed on kirja pandud paberile, mida hoiab käes tema paremal käel olev mees. Tulp kannab moodsat ja lihtsat õlgadele langevat kraed, mõnel teisel on aga veel hispaaniapärane krookkrae. See maal oli austusavalduseks kuulsale teadlasele ja aitas kindlustada veel tundmatu Rembrandti karjääri tolleaegses Hollandi pealinnas.

Kujutavas kunstis oli valdav ajalooline temaatika, võitlusstseenid, võimsate kirgede kujutamine.

Maal “Lõvijaht” on hea barokkstiili näide nii teema kui ka käsitluslaadi poolest. Selle autor on Pieter Paul Rubens. Lõvi oli 17.sajandil populaarne loom - teda peeti jõu ja mehisuse sümboliks ning sajandi II poolel moodi läinud lopsakaid meheparukaidki kutsuti lõviparukateks. Kunstnik on jäädvustanud ehtbarokilikult jahi kõige dramaatilisema hetke, kus võitlus käib elu ja surma peale ja ei ole teada, kes võidab. Kirgi kui palju! Loomade ja inimeste figuurid on nii segamini, et raske on neid eraldada. Autor on riietanud mehed punasesse, valgesse ja musta- vastandvärvidesse. Kontrastne koloriit on samuti üks baroki tunnuseid.

17.sajandil kasvas tohutult nende inimeste arv, kellel oli raha lasta end portreteerida. Madalmaades oli moes grupiportree, jäädvustati mingi organisatsiooni liikmeid või ühiste aadete kandjaid.

17.sajandil oli Hispaania kultuuris ajaloo suurim õitseng. Kunstis oli selle krooniks Diego v. Velázquezi looming. Velázquez oli kuningas Philippe IV õukonnakunstnik ning seetõttu polnud ta iseenda peremees. Seda imetlusväärsem oli tema julge ja vabameelne looming, kus keskpunktis polnud mitte õukondlane, vaid tavaline hispaanlane.

Velázquezi loodud maalil “Hommikueine” on laual kolme hispaanlase ees vaid üks väike saiake, paar puuvilja ja midagi kausikese sees. Lihtsad maamehed tunnevad sellestki rõõmu, mida autor on suure soojuse ja kaasaelamisega ka kujutanud. Velázquez ei tee oma tegelasi ei ilusamaks ega paremaks, ta armastab oma rahvast just sellisena, nagu see on.

“Infant Baltasar Carlos hobusel” on loodud 17.sajandil väga moes olnud nn. paraadportreede laadis. Esinduslik paraadportree rõhutas portreteeritava välise sarnasuse kõrval ka tema tähtsat ühiskondlikku seisundit. “Infant Baltasar Carlos hobusel” on noorele printsile selga pandud uhked riided ja asetatud ta kõige peenemat tõugu hobuse selga, kes on tagajalgadele tõusnud. Nii väikese poisi puhul on võimatu uskuda, et ta niimoodi poseeris.

ROKOKOO

Rokokoo on euroopa kunstis u. aastail 1720-1780 valitsenud stiil. Tekkis prantsuse aadliühiskonnas, kelle elu põhisisuks oli vaba aja võimalikult lõbusam veetmine. Tõsiste probleemidega tegelev kunst ei sobinud kokku ajaviitekunstiga. Kujutavas kunstis loodi seina- ja talvemaale, eelistati pastelseid värvitoone. Skulptuuris viljeldi aia- ja pargiskulptuuri ning pisiplastikat. Arhitektuuris avaldus rokokoo esmajoones sisekujunduses. Ruumid muutusid väiksemaks ja hubasemaks, välditi sambaid, poolsambaid ja karniise, seinad kaunistati taimornamendiga.

Rokokoo ajal kasvas tarbekunsti osatähtsus: ruumide kujundus, mööbel, lauanõud, riietus jne. Kõikidel tarbekunsti aladel saavutasid käsitöömeistrid kõrge professionaalsuse, nende töö oli peen ja maitsekas. Tarbekunstis oli 18.sajand portselani õitseaeg. Portselan on keraamika liik. Valgele savile lisati jahvatatud kivimeid ning sellest tehtud vorm põletati ja glasuuriti. Portselani leiutasid hiinlased ja hoidsid retsepti saladuses. Lõpuks õnnestus sakslastel 18.sajandi algul valmistada portselani. Esimene portselanimanufaktuur asutati Meissenis 1710.a. Portselani leiutamine Euroopas sattus igati sobivasse aega. Rokokoo armastas väikseid esemeid ja kaunistuseks motiive lilledest, lintidest, luikedest, linnukestest jne. Portselani põhiväärtus seisneb selles, et ta on kõva ja temast saab vormida kõiki neid asjakesi, rääkimata inimeste kätest-jalgadest. Samuti sobib rokokoovaimuga portselani õrnus ja läbipaistvus ning portselanivärvide puhtus ja erksus. Rokokooaegsed toad olid täis toredaid portselanist esemeid: küünlajalgu, vaase ja lihtsaid kujukesi. Lauanõud olid üle kuhjatud kaunite naiste, lapsukeste ja lilledega.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Maailma ajalugu 1600-1918  I osa

*T.Viirand “Kunstiraamat noortele”

EVELIN VIKS