Poola 17. ja 18. sajandil

Poola oli 16. sajandi jooksul kujunenud aadlivabariigiks Rzeczpospolitaks, mille eesotsas oli valitav kuningas.

Aadli ehk šlahta osakaal ühiskonnas oli võrreldes teiste riikidega väga suur. Aadlikud moodustasid 8-10% ühiskonnast. Poola kuninga valis šlahta. Valimisi peeti Wola väljal, kuhu kogunesid 10 000-15 000 valijameest, eks olid saanud juhendid kohalikelt esindusorganitelt- seimikutelt. Sageli puhkesid seal kandidaatiide vahel kähmlused ja väikesed lahingud.

Poola seadusandlikus organis Seimis oli kaks koda: Senat (140 liiget), kuhu kuulusid katoliku kiriku kõrgemad vaimulikud ja riigi kõrgemad ilmalikud võimukandjad, ning Saadikute Koda, kuhu kuulusid 143-195 valitud saadikut Poolast ja 48 Leedust.

Seim tuli kokku kahe aasta jooksul. 17. sajandi viimasest kolmandikust alates toimus iga kolmas Seimi istung Leedus. Juba 16. sajandil lõpul oli igal seimisaadikul õigus oma protestiga Seimi ostus ainuisikuliselt tühistada.

16. sajandit on Poola ajaloos nimetatud kuldseks sajandiks, Poola-leedu ühisriigi õitseajaks. 17. sajandi jooksul muutus aga Poola olukord ebasoodsamaks, sest põhjast ähvardas Rootsi, idast Venemaa, lõunast Türgi.

Venemaaga peeti sõdu peaaegu kogu 17. sajandi jooksul. Rootsiga peetud sõjas aastatel 1655-1660, mis on tuntud Poola ajaloos „uputuse“ nime all, langes peaaegu kogu riik.

Türgi ekspansiooni vastu sõditi koos Habsburgidega. Liitlaste relvajõudude eesotsas seisis Poola kuningas Jan III Sobieski.

Poola vajas uut põlvkonda, kes oleks suutnud ja soovinud reformide läbi riiki jälle tugevdada.

Reformidega alustas Poola kuningas Stanislaw August Poniatowski. Tema troonileastumine oli seotud Venemaa mõju tugevnemisega Poola üle. Keisrinna Katariina II, kelle lähikonda oli Poniatowski varem kuulunud, lootis tema abil hoida Poola kuuleka ja nõrga puhverriigina. Kuid uus kuningas veetis esimesed aastad kuningana üritades Poolat tugevdada. See aga oli Venemaale vastuvõetamatu.

Esimene Poola jagamine

Venemaa domineerimine Poola asjades polnud meeltmööda teistele Poola naabritele- Austriale ja Preisimaale. 1772. aastal Peterburis allakirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa silmakirjalikult, et on otsustanud Poolas nö „rahu ja korra tõestada“. Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi olevat neil „ajalooline õigus“ teatavaile Poola aladele. Poolat jagati esimest korda. Poola kaotas 29% oma varasemast territooriumist.

Teine Poola jagamine

Konstitutsioon, mis muutis oluliselt Poola senist riiklikku korraldust, sai ka ettekäändeks selle vastastele nii sise-kui välismaal. Preisimaa kehtestas varasema liidulepingu  ja Venemaa tunnustas neid kui konservatiivseid  ringkondi, kes konstitutsiooni tunnustada ei soovinud.

Venemaale saabusid taas Vene väed.1792. aastal lõppes sõda poolakate lüüasaamisega. Poola riigist jäi järele vaid 200 000 ruutkilomeetrit

Kolmas Poola jagamine

1794 puhkes Poolas ülestõus. Poola regulaararmee  suutis vabastada Vilniuse, Varssavi ning Krakovi.

Ülestõusnute vastu astus nüüd sõtta ka Preisimaa. Eriliselt julm oli Venemaa väejuht Suvorov . Pärast ühe linna vallutamist tapeti kõik sealsed elanikud, vanusest ja soost hoolimata.

Pärast Varssavi kapituleerimist 1795. aastal jagati Poola Venemaa, Preisi ja Austria vahel, mille tulemusena iseseisev Poola riik sajandiks maailma kaardilt kadus.