12 maakera saladust

Kuidas sai Maa omale õhu?

Muistne Maa oli kera, mis koosnes sulanud kivimist ja metallist. Atmosfääri ehk gaasikihti tookord veel polnud. Noore ja taltsutamatu Päikese pursked oleks õhukihi kosmosesse paisanud. Atmosfäär tekkis Maa vulkaanilise tegevuse tagajärjel. Tookord tuli õhk Maa sisemusest. Iga vulkaanipurse paiskas mitmesuguseid aineid, nende hulgas ka gaase, välja. Kui Päike mõnevõrra rahunes, moodustus maakera ümber gaaside ja kuumade aurude segust kiht. Nii tekkiski atmosfäär ja maa saigi endale õhku.

Kuidas tekkisid ookeanid?

Atmosfäär koosnes suuresti veeaurust. Seega oli Maa paksu pilvevaibaga ümbritsetud. Kui see jahtu, hakkas vihma sadama. Kui maakoor oli piisavalt jahtunud, ei aurustunud vihmavesi enam, vaid jäi maapinnale. Nii kogunes vesi madalamatesse kohtadesse ja tekkisid esimesed ookeanid.

Kui Maa on nii kuum, milleks me siis Päikest vajame?

Kuigi maa sisemus (umbes 50 km sügavusel) on nii kuum, et isegi kivimid sulavad, ei jõua soojus kuigi palju maapinnale. Vähemalt pole see võrreldav päikesest kiirgava soojusega. Päike kiirgab 50 korda rohkem soojust kui Maa tuum. Kui kellelgi õnnestuks Päike välja lülitada, kaoks elu maalt. Me külmuksime jäätunud koorel, kuigi Maa sisemus hõõgub kuumusest. Maast eralduv soojus ei asenda meile Päikese soojust. Lisaks sellele ei vaja Maa Päikest mitte üksnes soojuse pärast. Taimed eksisteerivad vaid valguse käes ja ilma taimede kui toitumisahela aluseta poleks ka elu võimalik.

Kust me teame, mis Maa sees toimub?

Kui poleks maavärinaid, teaksime me Maa ehitusest palju vähem. Me ei saa ju maakera sisse vaadata. Kõige sügavamad puuraugud asetsevad vaid 10 km sügavusel. Me saame siiski mõõta värinate tugevust. Värinad läbivad Maa eri kihte lainetena, nagu veepind lainetades. Seetõttu saab maavärinate tugevust tundlike mõõteriistadega ka maailma teises otsas mõõte. Asja teeb huvitavaks järgmine tõsiasi: erinevatel materjalidel on erinev tihedus ja maakera koosneb erinevatest kihtidest. Kui värinate lained läbivad erineva tihedusega kihte, siis muutuvad nende kiirus ja suund. Uurimisjaamades jälgitakse, millistes kohtades maavärina tekitatud seismilised lained esile tõusevad. Seejärel selgitatakse välja, kas nende suund muutus erineva tihedusega kihtide läbimisel ja kui kaua kulub neil aga eri kohtades üles seatud mõõteriistadeni jõudmiseks. Nii saab välja arvutada, millised omadused on nendel materjalidel, mida lained läbisid ja kui paksud need kihid on.

Miks me ei tunneta maakoore liikumist?

Tohutute parvede, mille peal asuvad mandrid ja millest koosneb merepõhi, liikumist nimetatakse maakoore tektoonikaks. Inimesed ei ela piisavalt kaua, et näha kuidas kõik muutub. Kui oleks võimalik laamade liikumist paar miljonit aastat filmida ja siis filmi kiirendatult vaadata, oleks näha, et kõik liigub – mandrid triivivad ja põrkuvad, vajuvad sügavusse ja tekib uus maakoor.

Kus me tunneme, et maa liigub?

Maakea kõige ohutumad kohad asuvad laamade, hiiglaslike ujuvate kivimiparvede keskel. Selles kohas ei juhtu eriti midagi, välja arvatud muidugi see, et terve manner liigub aeglaselt. Laamaservadel on olukord põnevam. Seal esineb vulkaanipurskeid ja maavärinaid. Kohtades, kus laamad kokku põrkavad, tungib kuum materjal lõhede kaudu pinnale ja võib mäestikke moodustada. Selline mäestik asub näiteks Atlandi ookeani põhjas ja ulatub Islandist lõunapooluseni. Island on saar, mis tekkis veealuse vulkaanilise tegevuse tagajärjel ja kerkis lõpuks veepinnast kõrgemalt. Selles piirkonnas esineb sageli vulkaanipurskeid. See polegi üllatav, sest on teada, et seal maakoor pidevalt uueneb.

Kuidas maismaa sügavikku vajub?

Laama ühel poolel tekib uus maakoor, teiselt poolt hakkab see aga lagunema. Nimelt sealt, kus laamad kokku põrkuvad. Need suruvad end pidevalt üksteise vastu. Seejuures kerkib üks laamadest tavaliselt ülespoole ja teine vajub alla. See surutaksegi siis sügavale maasse, kus ta sulab. Nii vajubki sadu miljoneid aastaid pinnal olnud maakoor tagasi sügavikku. Meie jalgealune pind koosneb materjalist, mis kunagi hõõgus. Ükskord pöördub maakoor jälle sügavikku tagasi.

Kuidas tekivad mäestikud?

Mäestikud on tavaliselt kahel viisil tekkinud: vulkaanipursete tagajärjel nagu mutimullahunnikud või laamade kokkupõrke tulemusel. Kui näiteks mandrit kandev laam teise laama alla surutakse, hõõrutakse see tasaseks. Laama pind murdub ja kerkib ülespoole. Nii tekivadki pikad ja kõrged mäeahelikud. Lõuna-Ameerika Andid on näiteks nii tekkinud. Kõrgemad mäestikud tekivad siis, kui mõlemal laamal asuvad mandrid. Nii tekkis näiteks Himaalaja mäeahelik. Laam, millel asub India, põrkus Aasia laamaga.

Mida kujundavad endast kuumad punktid?

Maakoor pole igal pool ühepaksune ja vahevöö selle all ühtlaselt kuum. Mõnedes kohtades tekivad eriti kuumad mullisarnased moodustised. Need kogunevad teatud kohtades maakoore alla, kerkivad ülespoole ja sulatavad maakoort. Nii muutub tahke kiht üha õhemaks ja mingil hetkel tekitab magma endale ventiili. Nii tekib vulkaan, mille kaudu tungib magma välja ja võib isegi plahvatuslikult maapinnast välja purskuda. Selliseid kohti maakoores nimetataksegi kuumadeks punktideks.

Kuidas tekkisid Kanaari saared?

Kuumad punktid ei rända koos laamadega, vaid seisavad paigal. Maakoore osad liiguvad nende peal. See sarnaneb keevitaja tööga, kui ta metallplaati altpoolt keevitab. Metallplaat liigub aeglaselt edasi, pidevalt ilmuvad uued keevituskohad, kuigi keevitaja pole paigast liikunud. Sel viisil tekkisid tõenäoliselt ka Kanaari või Havai saared.

Milline oli ürgmanner?

Kuna laamadel asuv maa liigub pidevalt, on selge, et vanasti nägi maa teistmoodi välja ja erineb kaugemas tulevikus ka praegusest. Tänapäeval teatakse üsna kindlalt, et 200 miljonit aastat tagasi oli Maal vaid üks suur manner, mida nimetati Pangaeaks. Pangaea oli hiigelsuur saar, mida ümbritses ookean. Hiljem lagunes see ürgmanner kaheks osaks ja pärast seda lagunesid need kaks omakorda tükkideks. Oli aeg, mil India oli üks suur saar. Siis põrkus see Aasia mandriga ja on nüüd selle osa.

Mitu maavärinat toimub aastas?

Aastas registreeritakse eri kohtades üle miljoni maavärina. Vaid 150 000 on neist nii tugevad, et inimene tunneb neid. Umbes 1000 maavärinat aastas tekitavad purustusi.

Kasutatud kirjandus:

Nikolauz Lenz – 1000 maakera saladust