V E T E K U N I N G A      J U U R E S
Jõulunäidend 6a lastele, sobib rahvuslikus stiilis peole..

tegelased:
talupere: ema
isa
Tiiu
Anna
vetekuningas
kuninganna
veteprints
kuldkalake

Lava keskel on sinine vaip - meri. Lava üks äär on kujundatud talutoaks. Seda võib markeerida ka lihtsalt seinale kinnitatud aken.
Isa-ema seisavad toas. Joostes tormavad sisse lapsed: Tiiu ja Anna.
Lapsed: Ema, isa, kas me tohime õue minna?
Isa: Ei, lapsed, ärge vast minge! Täna on ju Jõuluõhtu. Varsti istume lauda.
Tiiu: Me ei lähe sugugi kaugele, ainult vaatame, kas merel on juba jää peal.
Ema:(lööb käega) Lase laps läheb peale!
Anna (kiiresti): Mina ka ei lähe kaugele!
Isa: No eks minge siis! (manitsevalt) Aga vaadake, lapsed, et te jää peale ei astu. Jää on veel nõrk ja te võite vette kukkuda.
Tiiu: Ei astu.
Lapsed koos: Oleme varsti tagasi!

Tiiu ja Anna kõnnivad aeglaselt "mere" poole ja jäävad kaldale seisma. Vaatavad lähedale ja kaugele.
Tiiu( imestades): Näe, merel ongi jää peal! (katsub käega jääd)
Anna: Isa ei lubanud jää peale astuda!
Tiiu: Ma ju ainult proovin!
Tiiu astub ettevaatlikult jääle, muutub järjest julgemaks ja kopsib jääd jalgadega.
Anna: Mina kuulan isa sõna ja lähen koju tagasi! (lahkub)
Tiiu (sosinal): Lasen natuke liugu, ega isa ei näe! ("liugleb" paar korda ja karjatab): OI ! LÄKS KATKI! APPI! (kukub)

Lava muutub järsku pimedaks. Kui tuled taas süttivad, seisavad seal vetekuningas, vetekuninganna ja veteprints. Nende ees kükitab Tiiu, käed ümber pea. Aeglaselt ta ärkab ja vaatab ringi.

Vetekuningas: Tere tulemast meie veealusesse kuningriiki! Jõudsime sind ära oodata, Tiiuke!
Tiiu: Tere, aga kes teie olete?
Vetekuningas: (paneb käe aeglaselt ja väärikalt rinnale) Olen vetekuningas.(esitleb vasakul ja paremal käel seisvaid pereliikmeid)
Siin on vetekuninganna ja siin me pojake - veteprints.
Kuninganna(külmalt ja ähvardavalt): Valvasime sind juba ammu, aga ei saanud kätte, sest olid liiga sõnakuulelik. (pea-aegu pidulikult):
Täna rikkusid sa tõsiselt isa keeldu - mängisid nõrgal jääl. Saime su merepõhja tõmmata!
Tiiu: Pai vetekuninganna, ma tahan nüüd koju isa-ema juurde!
Kuninganna: Ei Tiiu! Sa ei pääse enam kunagi koju! Sa abiellud meie pojaga ning te hakkate koos merel ringi ujuma!
Tiiu: Ma ei taha temaga abielluda!
Kuninganna: Poja tee oma pruudile pai, küll ta siis sinuga lepib!
Prints lohutab Tiiut, kuid Tiiu peidab näo kätesse ja purskab nutma.
Kuninganna: On juba hiline õhtu. Räägime hommikul edasi. Tulge, lähme magama!
Kuningapere kõnnib lavasügavusse ja "uinub".
Tiiu (on üksi kössitama jäänud): Ma tahan koju! Kas ma ei näe enam kunagi ema ja isa!

Ootamatult kostab õrn muusika ja Tiiu juurde ujub kuldkalake.
Kalake(puudutab Tiiut õlast): Tere, Tiiuke!
Tiiu: Tere, kuldkalake!
Kalake: Psst! Ma pole mingi õige kalake, vaid kalaks võlutud ingel. Tulin sulle appi.
Tiiu: Kas sa viid mind koju?
Kalake: Sul vedas, sest pääsen siia veteriiki ainult kord aastas - Jõuluõhtul. Ujume nüüd ruttu veepinnale!
Tiiu(kurvalt): Aga ma ei oska ujuda!
Kalake: Sa pead! Tee nii! (näitab ette)
Tiiu(proovib): Oskangi, tore! (Tiiu hüüab seda LIIGA valjult)
Kuningapere (ärkavad ja hüüavad läbisegi): Tiiu põgeneb! Püüdke ta kinni!
Tiiu põikleb ja jookseb edasi-tagasi.
Kalake: Kivistuge! ... Ujume Tiiu! (ujuvad kaldale) ... Ongi kallas, head-aega, Tiiuke!
Tiiu: Head-aega! Aitäh!
Lehvitavad teineteisele ja kalake lahkub, Tiiu aga astub tuppa.

Ema: Kallis laps, kus sa ometi olid, otsisime sind igalt poolt! Miks su riided märjad on?
Tiiu: (vaikselt): Ma käisin külas. (kallistab oma peret ja hüüab): Ema, isa, ma hakkan alati teie sõna kuulama! Häid Jõulupühi!