25. MAI - URBANIPÄEV

Nimi Urban(us) on ladina päritolu ja ei tähenda miskit muud kui linlast. Meil on sellest tüvest tõusnud Urbe- nimelisi isikuid, perekonnanimesid nagu Urbanik, Urbus, isegi üks järv Aegviidus - Urbukse.

Pühakuks kuulutatud Urban oli roomlane, paavst aastail 222 - 230. Mida teatakse temast mäletada?

Rooma prefekt Almachius, kes lasknud hukata Caecilia, hiljem muusikute kaitsepühakuks tunnistatud roomlanna, teinud linna kristlastele sedavõrd tüli, et paavst Urban pidanud linnast ära põgenema ja end kuskil koopas koos kolme preestri ja kolme diakoniga varjama. Prefekti teenril Carpasiusel läks korda peituläinud üles leida.

Mehed viidud prefekti ette. See hakanud pärima: kuhu on jäänud Caecilia suur varandus, mis pärast daami enda hukkamist Urbani hoolde jäi.

Urban prefektile: :Ma näen, et ahnus tõukab sind enam tagant, kui vaen ristiinimeste vastu või armastus sinu jumalate vastu. Seepärast tea: Caecilia varandus on juba ammu jõudnud taevasse vaeste käte läbi." Almachius ei jäänud seda juttu vara jagamisest vaestele uskuma. Ta süüdistas Urbanit ka selles, et too "on viinud eksiteele viis tuhat roomlast ja jumalavallatu Caecilia abiga ka õilsast soost mehed Tiburtiuse ning Valerianuse". Valerianus oli Caecilie peigmees, kes algul "otsekui metsik lõvi tema juurde tuli, hiljem aga kui vaga talleke". Tolle Valerianuse oli vaga rauk Urban ristinud, nõndasamuti ka tema venna. Mõlemad hukati hiljem nagu Caecilia.

"Kuldlegend" omistab paavst Urbanile märtrisurma, kuid uuemaaegsed pühakuleksikonid ütlevad tagasihoidlikult: arvatavasti ei surnud P. Urban märtrina.

Kuidas sellega ka polnud, on keskaja kunstnikud "Kuldlegendi" uskunud ja kujutanud Urbanit tavaliselt ühe käega paavstiristi, teise käega oma hukkamismõõka hoidmas. Tähelepanu äratavad Urbaniga ühendusse viidavad viinamarjakobar ja veinivaat. Need ühe paavsti kohta ebatavalised ilmalikud ja hedonistlikud tunnusesemed viitavad Urbanile kui viinamarjakasvatajate patroonile. Sedasama au omistatakse ka apostel Johannesele.

Kui eesti rahvakalendrit järgida, siis sünniks Püha Urbanit kujutada hoopis külimituga, milles kaera- või linaseeme. Lugu on nii, et meie talurahvas pidas urbanipäeva sobivaks kaera ja lina külvamiseks. Eks igal maal ja rahval ole omad tavad, mis suuresti kliimast tingitud. Urbanipäeva eelsel ööl olnud karta viimast öökülma. Sestpeale enam mitte. Esimene külm kivi võetavat veest välja jüripäeval, teine urbanipäeval, kolmas jaanipäeval, usuti Viljandimaal. Meile lähemal, Jüris jällegi öeldi: "Peale urbanipäeva enam suvel külmasi öösi ei tule." Lootkem seda meiegi.

Jüri Kuuskemaa