11.VEEBRUAR - ULASEPÄEV

Aastail 1263- 1273 seadis dominikaanlane Jacobus de Voragine kokku pühakulugude raamatu "Legenda aurea" ("Kuldlegend"). Teos on läinud maailma kirjandusklassika varasalve kui lopsakas ja rahvuslikus sõnastuses kokkuvõte kirikukirjadest ja rahvaluulest. Tõelus ja kujutelm põimuvad "Kuldlegendis" sulamiks, milles üht pole võimalik teisest lahutada.

"Kuldlegend" jutustab ka Sebaste linna piiskopist Blasiusest, kellel keskaegses Nigulistes oli Suurgildi rajatud altar. Seesama vagamees Blasius on eestipäraselt Ulas. Pärast katoliku aja lõppu Eestis langes koduloomade kaitsjana hinnatud Püha Blasius unustusehõlma. Ainult õigeusklike setude kaudu on vagamehe mälestus püsinud ja jõudnud rahvakalendrisse ulasepäeva kommetes. Pole aga kahtlust, et keskajal tunti P. Blasiust üle kogu Eesti.

Jacobus de Voragine kinnitab, et Blasius saanud keiser Diokletianuse ajal (284- 305) piiskopiks Väike- Aasias Sebaste linnas. Vaevalt jõudnud ta oma kogudusega tegelema hakata, kui algasid kristlaste tagakiusamised. Blasius pidanud põgenema ja end mägedes koopassa peitma. Linnud toonud koopaerakule söögipoolist ja metsloomad kogunenud tema ümber ega tahtnud enam ära minna. Mujalt tulnud haiged loomadki end näitama. Kellele Blasius käe õnnistavalt peale pannud, see ka terveks saanud. Niisiis, meie kõnepruugi kohaselt oli Blasius kui ekstrasenss - veterinaar, käega ravija.

Blasiuse koopaidüll ei jäänud paraku kauaks kestma. Kord saatnud keiser oma rüütlid jahile, aga mets olnud loomadest tühi. Varsti saadi jälile, et ulukid olid koopaeraku juurde rettu pugenud. Ehmunud kütid tõtanud keisrile imet kuulutama. See kurikael käskinud vagamehe enda juurde toimetada. Jumal ilmutanud end Blasiusele, et too end talle ohvriks tooks. Leplikult läinud Blasius vahistajatega kaasa, lakkamatult jutlustades ja teel imetegusid toime pannes. Nõnda olevat üks naine toonud oma lämbuva poja, kel kalakont kurku kinni jäänud. Vagamehe käepuudutusest piisanud, et poiss kohemaid terveks saanud. Samas tulnud lesknaine kurtma, et kuri hunt tema ainsa sea ära viinud. Ja ennäe, varsti ilmunud kriimsilm ja toonud lesknaisele ruigava silmarõõmu tagasi.

Linna toimetatud Blasius heidetud vangikongi. Peksmise ja piinamise peale kostnud Blasius valitsejale: "Kas loodad, sina rumal inimene, minust jumalaarmastust välja ajada, mis minu jõud ja tugevus on?" Näljakimbatusest vangikongis aitas Blasiust välja lesknaine, kes hundilt oma sea tagasi sai. Too saatis Blasiusele seapea ja -jalad, leiva ja küünla.

Blasiuse ihu kraabiti teravate raudkammidega ja püüti veel mitmel muul moel sundida jumalatele ohverdama. Kui ta aga järjest keeldus, otsustas valitseja kangekaelse hukata lasta. Enne surmamist olevat Blasius jumalat palunud, et kui keegi kaelahaigusest vaevatu palves Blasiuse nime ütleb, siis peab ta terveks saama. Hääl taevas teatanud, et Blasiuse soovi järgi peab sündima. Seejärel, aastal 287, raiuti mehe pea maha.

P. Blasius tõusis keskajal kõige menukamate pühakute, niinimetatud neljateistkümne katoliikliku hädasaitaja sekka. Iga koolilapski teadis Püha Blasiust.

Õigeusklikus keskkonnas seostus Püha Blasius Sebastest (Vlassi Sevastiiski) hoopiski lehmadega. Venelastel, isuritel, vadjalastel ja setudel oli ulasepäev lehmapüha ja naistepidu (paabapraasnik). Siis viidi piima kirikusse õnnistamiseks, lasti söögil ja joogil hea maitsta, käidi külakorda.

Jüri Kuuskemaa