9. MAI - KEVADINE NIGULAPÄEV

Nigula on kaks püha, talvine (6. detsembril) ja kevadine. Miks see nii on, teatakse Setumaal.

Kord kevadel läinud kaks püha meest, Nigul ja Jüri Tailova kanti kõndima, kummalgi valged rõivad seljas. Kaenud, et "üts läsknaane künd. Jäi hopõn' adra iih mutta kõhn oli keväjä". Nigul pannud Jürile ette naine mudast välja aidata. Jüri pole tahtnud oma rõivaid poriseks teha, öelnud naise kohta, et "ku ta om, las täl olla". Aga Nigul pole oma valgest rüüst hoolinud, sikutanud lesknaise kronu tümast välja. Selle heateo eest "Migulalõ antigi kats pühhi, sügüse ja keväjä".

Et Nigulat kevadisel nigulapäeval mitte ülemäära pesupäevale sundida, on lutsi maarahvas delikaatselt loobunud sel päeval kündmisest. Neil "um keväjäne mikul hobõsõ pühäpäiva". Jääb loota, et Püha Jüri sellest loost tarvilikud järeldused teeb ning järgmisel korral Setumaale luuslanki lööma tulles enam ühtki hädalist kimbatusse ei jäta.

Ladina kirikuisad aga teavad üht hoopis teistsugust lugu selle kohta, miks "beati Nicolae, headuse ja abivalmiduse täius ja täiuslikkus" omab kirikukalendris kahte nigulapäeva. Üks, see tuntum ja enampeetum, on alguse saanud vagamehe surmapäevast 6 detsembril 342. või 347. aastal Myra linnas Väike- Aasias, Vahemere idaranniku lähedal, praegusel Türgimaal.

Kevadise nigulapäeva lugu sai alguse sellest, et aastal 1087 purjetasid kolm teraviljaga lastitud karavelli Itaaliast Bari linnast Antiookiasse. Kaasas olnud papp Grimoaldo. Viimase ässitusel otsitud üles ka Myra kirik, kus põrandaaluses hauakambris lumivalgest marmorist kirst kuulsa Myra linna piiskopi, Püha Nikolause säilmetega. Bari mehed raiusid matusekambri lakke augu, uuristasid teise marmorsarkofaagi ja papp Grimoaldo kahmas kiiruga pühaku luud- kondid oma mungarüü voltide vahele. Osa jäi pimedas üles leidmata. Grimoaldo ega tema kaaslased ei tundnud end hauarüvetajatena. Vastupidi, nemad uskusid end toimivat kui õiged mehed kunagi. Kiirustada aga oli vaja sellepärast, et kohalik rahvas peale ei satuks ja röövitud pühakusäilmeid tagasi ei võtaks, "ärandajatele" kitli peale andmisest rääkimata. Sest nii Myra elanikud kui ka Bari röövlinäod olid ühes kindlad: kelle juures on hoiul Püha Nikolause luud, seda ta aitab esmajärjekorras. Igasuguse hädaohu, haiguse ja viletsuse korral. Sestap uskusid Bari laevamehed, et saadud luud- kondikesed on rohkem väärt kui laevatäis kulda.

Hauarüüstamine Myras õnnestus. Luud ja mehed said pahandusteta laeva. Purjesid heisates aga osutus, et edasi pääseb väga aeglaselt. Mure sai murtud, kui üks laevnik nägi Nigulat unes ütlemas: "Ära muretse mitte, sest mina olen teiega. Sa võid kindel olla, et me kõik kahekümne päeva pärast Baris oleme." Miks ei pidanud laevnikud seda ilmutust uskuma, kui üle kogu Euroopa räägiti kui värsket uudist 21 aasta eest juhtunud lugu: kui William Vallutaja oma normannide väega üritas 1066. aastal Inglismaad ära võtma purjetada, takistas hirmus torm meresõitjaid ainult seni, kuni Williamil tuli meelde Nikolause poole palvetada. Sedamaid jättis meri möllamise järele ja Britannia sai vallutatud nagu kord ja kohus.

8. mail 1087. aastal jõudis karavell Püha Nikolause säilmetega Barisse. Bari elanikud olid üliväga rõõmsad. Hertsog Roger lubas säilmete hoidmiseks ja austamiseks tarviliku kiriku ehitamiseks krundi oma lossi õues. Kaks härga vedasid vankrit, millel auväärt luud. Sinna, kuhu härjad seisma jäid, San Nicola kirik ehitatigi. Töö käis kähku. Juba 1. oktoobril 1089. aastal pühitses paavst Urban II kiriku. Selle krüptis ongi Püha Nikolause säilmete enamik tänapäevani. Mis papp Grimoaldol suure kiiruga maha ununes, on talle Antalya muuseumis Türgimaal.

Paavst Urban II määras ühtlasi, et 9. maid peab ladina kirik tähistama kui Püha Nikolause ümbersängitamise päeva. Kuigi kreeka- katoliku kirik ei tahtnud kevadist nigulapäeva omaks võtta, olevat kõige Venemaa metropoliit Jefrem ettekirjutuse teinud, et olgu pealegi. Reliikviate röövimise õigustamiseks tuli käibele legend: Nikolause ise, teel palverännakule Rooma, olla Barist möödudes kostnud: "Siin saavad minu luud ükskord puhkama."

Sestpeale on ainuüksi Rooma linnas ehitatud 60 Püha Nikolause kirikut. Tervel Õhtumaal oli reformatsiooni eel neid tublisti üle 2000. Alates 1230. aastast hakati Nikolause kirikuid ehitama ka Läänemere- äärsetes kaubalinnades. Ikka meresõidu ja kaubanduse edendamise huvides. Meil on peale Tallinna Niguliste ja Nikolskaja ka Viru- Nigula ja Lääne- Nigula kirikud, olid ka Põltsamaa ja Pärnu Nigulisted. Püha Nikolause loo tähtsamaid stseene võib näha maalituna mõlemas Nikolausele pühendatud Tallinna kirikus.

Nikolause kultus on kõige levinum õigeusklikel. Venemaal on ta lausa pühakute pühak, vene rahva kaitsja ülesannetes. Valgevenes oli arvamus, et Püha Mikola valitseb maailma jumala ülesandel.

Järi Kuuskemaa