15. JUUNI - LIPUPÄEV

Kuigi neid kahte päeva lahutab 772 aastat, ei väsi ajaloolased arutamast muinaseestlaste Lindanise linnuse vallutamist ja selle tähendust Eestimaa ning kogu Euroopa jaoks. Pole kahtlust, et 1219. aasta 15. juuni oli murranguline ja dramaatiline päev. Omamoodi dramaatiliseks kujunes ka selle tähistamine tänavu.

Laupäeval kell kolm, mil Taani Kuninga aeda oli kogunenud kenake hulk taanlasi ja eestlasi, sealhulgas eesti rahvariietes koor, lõi piksejumal Taara taevaväravad üsna valla. Taara põristas lustakalt ja kastis linna päris korralikult ära, et taimekasv kängu ei jääks ja lohakatest kojameestest tänavatele jäetud liiv saaks rentslitesse uhutud.

Taara seekordseid toiminguid tuleb töö tarvilikkusest hoolimata üleannetuseks pidada. Tele- ja fotomeestel oli Taani Kuninga aias tükk tegemist, et oma objektiivid kuivad hoida tähtsa sündmuse jäädvustamiseks. Mikrofoni ette astunud kõnelejad ei pidanud toimuva tähtsust arvestades oma väärikuse kohaseks vihmavarje laenata ning muudkui kõnelesid Taani - Eesti ajaloolisest sõprusest ja sidemetest.

Kõnelejad ja kuulajad andsid endale aru, et taanlastel ja eestlastel oli siinsamas linnuse kandis 772 aastat tagasi veelgi raskem, sest siis voolas vee asemel veri ja piksemürtsatuste asemel kolksusid mõõgad vastu kilpe ja konte.

Ei jäänud nüüd kõned pidamata, laulud laulmata ega kate mälestustahvlilt eemaldamata. Nii nagu Taani - Eesti Ühing välja kuulutanud.

See- eest on nüüd Taani Kuninga aia esisel terrassil üks tagasihoidlik pronksist mälestustahvel, millel ristilipu taustal merelained, laev, kindluse kontuur ja otsekui taevast langev teine ristilipp, danebrog. Tekstidega on oldud tagasihoidlik. Ülaserval on ristilipu saamise daatum "1219. 15 - 6" , madalamal kahes keeles tahvli tellija nimetus "Dansk - Estnisk Selskab - Taani - Eeati Selts" all serval daatum ja kunstnike initsiaalid "P.S.", "NEG."

Ühes avakõnedest sõnas eestlasest esineja 1219. aasta 15. juuni kohta nõnda: "Sellest päevast sai alguse Taani ja Eesti koostöö." See väide vajab mõningat täpsustamist, nagu ka danebrogi saamise lugu.

Ühe Taani kloostrikroonika järgi olevat kuningas Waldemar näinud eelmisel õhtul enne otsustavat lahingut Rävala ja Harjumaa eestlastega ilmutust: veripunasesse loojangutaevasse olevat joonistunud valge kreeka rist. Teise kloostripärimuse järgi oli lugu teisiti. Nimelt saadud lipp imelisel teel lahingu ajal tänu kuninga palvetele. Nagu ka Liivimaa Henrik oma lahingukirjelduses teatab, algas võitlus eestlastele edukalt ja taanlased olid lüüasaamise äärel. Eestlased tungisid ühte esinduslikumasse telki, kus nad arvasid viibivat kuninga enda ja tapsid tema pähe Eestimaa piiskopiks määratud Theoderichi. Kuningas aga oli elus, põlvitas ja palus härdalt jumalalt abi. Pikast palvetamisest väsinud ta ülestõstetud käed sedavõrd, et üks piiskoppidest pidi kuninga käsi üleval hoidma. Seepeale langenudki taevast valge ristiga punane lipp, mispeale taanlased suutnud end koguda, rünnakule asuda ja eestlasi võita. Liivimaa Henrik ei maini oma kroonikas mingit lipuimet. Ta kinnitab, et taanlased pääsesid tänu vürst Vislavi slaavlaste malevale Rügeni saarelt, mis taganevatele taanlastele appi tõttas, eestlasi seljatagant rünnates. Eestlased põgenenud, kaotades tuhat meest langenutena.

Niisugune nägi välja Taani - Eesti "koostöö" esimene päev. Sellele järgnenud aasta vältel ning hiljemgi jätkusid eestlaste lahingud taanlastega. Mis danebrogi saamisse puutub, siis tõsiajaloolased pooldavad versiooni, mille kohaselt ristilipu andis Taani ristisõdijaile Rooma paavst 1218. aastal, mil kuningas Waldemar käis küsimas õnnistust sõjaretkeks ja luba liita vallutatavad maad Taani kuningriigiga Eestimaa hertsogkonna nime all. Samas on kaks tõika, mis selle oletusega ei sobi. Nimelt olevat sama kujundusega punavalget lippu kasutanud Saksa Ordu rüütlid Viljandi piiramisel 1208. aastal. Ja Viini linn võttis 1329. aastal oma vapiks sama kujundi, valge kreeka risti punasel väljal, põhjendades seda kui vaba kaubitsemiskoha sümboli kasutamist. Seega ei tarvitse olla võimatu, et 110 aastat varem kasutasid Revala eestlased oma vaba kaubitsemiskoha sümbolina maakonna tähtsamas linnuses ja sadamakohas samasugust ristilippu. Ja taanlased said selle lihtsalt sõjasaagiks?

Kuidas ka polnud, jääb faktiks, et taanlased võtsid punavalge ristilipu kasutusele oma riigi- ja kaubanduslipuna alates 1219. aasta suvest, pärast eestlaste Lindanise vallutamist. Taani kuninglikuks linnaks saanud Revala maalinn sai samast allikast endale Tallinna linna väikese vapi, mis ka Suurgildi vapiks võeti. Selle lipu all purjetasid keskajal ka Tallinna laevad, nagu Niguliste peaaltari ühelt maalitahvlilt näha võib.

Meile, eestlastele, teeb küllap au, et taanlased on hinnanud ja hindavad tänaseni Eestimaa võitmist Taani lõvide alla, kui oma ajaloo üht kõrgpunkti, ülimat hetke võitluses Balti mere muutmiseks Taani sisemereks. Ajaloolises tagasivaates on Taani aeg jätnud Tallinnale suure osa neist institutsioonidest ja ehitistest, mis tegid temast kogu Euroopas tuntud hansalinna. Seega on Taani meile tõesti mõndagi head jätnud sellest ajast, mil Eestimaa oli Taanile alluv hertsogiriik.

Taani lipu ehk danebrogi mälestustahvli avamisel rõhutati veel üht meile austavat tõika: Taani kaudu on Tallinnalt oma riigilipud saanud ka teised Põhjamaad. Vanim riigilipp maailmas sai ju eeskujuks Rootsi, Norra, Islandi ja Soome lippudele osalt ka Suurbritannia lipule. Taanlased aga tähistavad iga aasta 15. juunit oma rahvuspühana kui lipupäeva ning kui Waldemari päeva. Kuningas Waldemar II Seijr (Võitja) jäi küll pühakuks pühitsemata, kuid ta suri 15. juunil.

Taani - Eesti Selts paigaldas mälestustahvli meie oma kunstsepa Heino Mülleri samal teemal loodud mälestusmärgi "Vana kuninga mälestuseks" (1969) lähedale.

Avamispidustustega kaasnesid tõsised majanduslik- kultuurilised läbirääkimised edasistest Taani - Eesti sidemetest. Olukorras, mil teatud pruun karu pakatab nii suurest armastusest Eesti maa ja rahva vastu, et emmatava ribid ragisevad on Taani siiani toetanud meie iseseisvuspüüdlusi energilisemalt kui ükski teine Põhjamaa. Lootkem, et see jätkub ning on eeskujuks teistelegi.

Jüri Kuuskemaa