17. MÄRTS - KÄÄDRIPÄEV Kõik eesti Kärdid võiksid iseäranis mukitult, ninad püsti ja suunurgad kõrvuni, käia. Mis tahes rahvastest laevnike kohus oleks õlleaami ümber koguneda ja ühisel jõul, laulujoru saatel oma eeskostjanna auks aami tilgatumaks juua. Sest Püha Getrud, kuningas Pippin Vanema tütar, kes aastal 652 sai abtissiks Nivelles'i kloostris, oli küll vaga naisterahvas, ent mitte variser. Ei tema keelanud ilmalikele inimestele nende patusevõitu napsirõõmegi. Vastupidi. Kui keskajal keegi Läänemeremail reisi ette võttis ja sõprade- omastega hüvasti jättis, peeti kiiduväärt kombeks mõni napsike "Gertrudi armu" reispassiks ära juua, et pühak austatud saaks ja oma õnnistavat hoolt reisijale näitaks. "Gertrudi armu" joodi ka lepituspidudel. Kuna laevnikel eriti sageli ja pikalt tuli end kodunt vabaks võtta, pole imeks panna, et Tallinna laevnikud, kes XIV sajandil oma kutseühingu lõid, selle Püha Gertrudi gildiks ristisid. Laevnikud olid enne kuulunud Suurgildi, ent arusaadavatel põhjustel tekkis neil hõõrumisi suurkaupmeestega, kes kipperite ja tüürimeeste peale tikkusid vaatama otsekui merevoorimeestele, ning neid endast alamaks pidasid. Laevnike Gertrudi gild tegutses meil kuni reformatsioonini. Arvatavasti oli põhiliselt nende hooldada ka Püha Gertrudi kabel, mis paiknes Suure Rannavärava ees, väljaspool kaitsvat linnamüüri. Selleks oli hingeelulisi põhjusi. Küllap pidi Gertrudi kabel olema selleks vahelüliks linna ja mere vahel, kus merelt tulija sai enne linnaväravast läbimist end palves hingelt puhastada. Ja ka vastupidi: häälestada end pikaks ja ohtlikuks teekonnaks (sest mine sa Neptunust ja tema tujusid tea!). Väga tõenäoline, et Gertrudi kabeli juures asus ka midagi meremeeste pansioni taolist. Kui reformatsiooni järel enamik pühakunimelisi ühendusi Tallinnas laiali saadeti, ühinesid laevnikud taas Suurgildiga, osa aga läks Kanuti gildi üle, aga Gertrudi gild ei kadunud ometi. Küllap siis sai Gertrudi gild uue sisu, mida mäletab Balthasaar Russow oma "Liivimaa kroonikas". Nimelt oli enne hukatuslikku Liivi sõda olemas "Gertrudi viletsate vennaskond", mis kasutas Rõugemaja Suure Rannavärava ees. "Gertrudi viletsad" olid rõugehaiged. Kas nad põdesid tavalisi või "prantsuse rõugeid", selle kohta teadaolev kirjasõna vaikib. Linn ei pidanud neid siiski täielikeks heidikuteks. Kui toimusid pidulikud protsessioonid ja küünlaringkäigud ümber linna, siis oli neis oma kindel koht ka "Gertrudi viletsate vennaskonnal". Rõugemaja tõenäolisim asukoht oli P.Gertrudi kabeli juures. Tallinna vanimatel vaadetel näeme Gertrudi kabeli varet sadama poolt vaadates Paksust Margareetast vasakul. Enne sõda tehti mullatöödel paraku kindlaks, et pildid veidi valetavad. Gertrudi kabel jäi Suurest Rannaväravast paremale, praeguse mereväe staadioni kohale. Sealt leiti müürijäänuseid ja hauakivide tükke. Gertrudi kabel jäi varemeisse ja Rõugemaja hävitati Liivi sõja ajal. Nimelt 1571. aastal võtsid Tallinna piiranud vene väed Rõugemaja ära ja hakkasid seal endale linna pommitamiseks mugavat kantsi ehitama. Tallinlased jällegi võtsid äkkrünnakuga Rõugemaja tagasi ja lammutasid sootumaks ära, et seal poleks enam võimalik suurtükke üles seada. Mustpeade vennaskonna altaril mungakloostri Katariina kirikus näeme Püha Gertrudit, kloostri eestseisjannat, ranges rüüs, ent rott jalge ees. Miks rott? Asi on selles, et pärimuse kohaselt pidavat Nivelles'i kloostri krüptist võetud vesi aitama selles töös, mida meie nüüdisaegne sanitaarinspektsioon tähistab sõnaga "deratiseerimine". Eesti keeles: rottide ja hiirte hävitamine. Kui Püha Gertrudi võimed, mis Hamelni rotipüüdja omi meenutavad, poleks unustatud, ei tarvitseks kurta, et närilised hävitavad tänapäevani kümnendiku kogu maailma viljasaagist. P. Gertrudit kujutatakse mõnel vanal maalil ka vokiga. See viitab, et vaga daam oli kõigi katoliiklike kangrute eestkostjanna. Komme nõudvat, et sel päeval ei tohi vuriseda ükski vokk ega kolksuda kangasteljed. Kõik katoliiklikud tekstiilitöötajad peavad kärdi päeval püha oma avitaja auks. Kes liigsest rahahimust siiski ketrab või koob, ei pea jääma karisuseta. Püha Gertrut saatvat oma võimualused hiired- rotid liigahnete kedervarsi, vokke, koonlalaudu, telgi ja muid tööriistu katki närima. Kas nuhtlus ka mittekatoliiklikke kangruid tabab, ei tea öelda Nüüdseks üsna unustatud naispühak kuulus keskajal katoliiklike "hädasaitajate" hulka. Temalt oodati abi ka taudide ajal. Religiooniuurijad on väitnud, et rahvapärimustes on tõelikult elanud kuninga tütrega seostunud sugemed muinasgermaanlaste Freija saagast. (Muide, sellesama Freija järgi on viies nädalapäev, Freitag, meie reede, oma nime saanud.) Ajalooline Gertrud Nivelles'ist suri märtsil 659. aastal ning kuulutati peatselt seejärel pühakuks. Pühakulugude "Kuldlegendi" Gertrudit ei lülitatud. Tema kultus ei kujunenud üle euroopaliseks, vaid piirdus Põhja- Euroopaga. Eesti rahvakalendrist leiab seoses käädripäevaga teateid üksnes Kagu- Eestist. Kõige iseloomulikumaks tunnistatakse söödikute, usside ja taimekahjurite tõrje. See käis tembutamisega pooleks. Rõuges harrastatud "kärbeste kotti ajamist" sedasi, et suurem ja kavalam käskinud nooremal ja rumalamal ahju juures kotti lahti hoida, et kärbseid sisse ajada, ise aga roninud ahju peale, kus salakavalal kombel olnud toober veega ja viht valmis pandud. Siis läigatatud heausklikule kotihoidjale vihaga vett kaela. Aga ennemuiste võeti asja ilmselt tõsisemalt. Ilus nõidus oli "kärbeste jahvatamine". Terad jahvatati käsikiviga jahuks, ja kui samast jahust kohe putru keedeti ning puder samal päeval äragi söödi, pidi suvi tulema kärbsevaene. Ausalt öeldes eelistaksin käädripäeval Rõuge "tatrat kärbsepudrule" klaasikest "Kärdi armu". Aga oh häda. Retsept on unustatud. Saada või järelpärimine Vatikani raamatukokku... Jüri Kuuskemaa |