On sellest möödas üle kümne aasta,
kui ema mind kord kooli juurde tõi.
Ei osanud ma ilmaski siis mõista-
see maja mulle tähtsaks saada võib.

Nii suur ja hirmus tundus siis see maja,
sein kollane see vastu vaatas mul.
Seest kosta oli laste naerukaja,
nii mõtlesin, et kool on lust ja trall.

Kuid kui ma ise lõpuks läksin kooli,
mu arvamus see muutus sedamaid.
Siin kohtasin vaid tarkust nõudvaid noori,
see lust ja trall jäi kujutluseks vaid.

Nüüd peagi lahkuma pean sellest majast,
on linnutiivul lennates läind aeg.
Kui meenutan kord hetki kooliajast,
siis meenub hea ja ununenud vaev.