TÄHENDUSLIK JA ILLUSOORNE EMADEPÄEV

Ehkki ajal on meie universumi asukate jaoks läbi pihkude libiseva alguse ja lõputa niidi tähendus, surub inimlikult defineeritud maailma piiratus talle ometi peale lõplikud mõõtmed. Tänu meie koduplaneedi liikumisele, veelgi enam aga tänu ühiskondlikule teadvusele väänatakse aeg perioodiliselt korduvaks tsükliteks, mis lõigutakse lahti üldtunnustatud mõõtühikute poolt, olgu nendeks siis minut, tund, südametukse või silmapilk. Ja ehkki ka igapäevases tähenduses meenutab aja kulg pigem lõputut voolamist, koondab ja distsiplineerib selle jagamises ilmnev lõplikkus tihtipeale meie elupõhimõtteid (carpe diem), väärtushinnanguid (aeg on raha) ning tavakäitumist.

Nõnda loobki aja jagatus ja selle kulgemise tsüklilisus meie vaimsele maailmale (nagu looduselegi) nii vajaliku rütmilise selgroo, mille käigus ikka ja jälle elame läbi bioloogilisi ja sotsiaalseid seoseid ümbritseva ruumi ja ajaga, neid kustumise vältimiseks regulaarselt uuendades. Kordamine on tarkuse ema, ütleb vanasõna ning pole kahtlust, et sellessamas lihtsas tões peegeldubki inimkonna kultuurilise ja tehnoloogilise edukuse võti. Kustumise vältimiseks tuleb infot muuta ja uuendada, et saaksime uue ajatsükli käigus samasse punkti sattudes lisada olemasolevale teadmisele midagi uut ning muutuda ka ise millekski enamaks, kui veel eile olla suutsime. Niisuguse ajaseose katkemise nukraid tagajärgi võiks illustreerida esimestel elukuudel katseliselt isolatsioonis peetud looma- ja inimlaste näitega, kel väärastub käitumine, manduvad õppimis- ja arenguvõime ning õiget maailmatunnetust, oma suhet ruumi ning ajaga ei tekigi.

Ent millised on siis allakirjutanu suhted emadepäevaga, mis samuti korduva teetähisena langeb taas pühapäeva, 12. maisse - nagu viimati viie aasta eest?

Kui hakata niiviisi mõtestama oma suhteid emadepäeva ja naissooga, siis võiks seda filosoofilises plaanis ehk kõige kujundlikumalt võrrelda kristlikust traditsioonist tuntud dogmaatilise jumalakäsitluse, püha kolmainsusega. Sest julgen häbenemata tunnistada: hoopis pühamaks ja imelisemaks kui habemike Juudamaa meeste kirjapanekuid Isa, Poja ja Püha Vaimu kohta olen alati pidanud elu enese tekkes ja arengus avalduvat matriarhaalset kolmainsust Lihase Ema, Armastatud Naise ja Maaema Vaimu näol. Sest Ema kui niisugune on kahtlemata demiurg, silmatorkavaim jumalus ja maailmalooja, kes elab meie kõigi jaoks reaalses olevikus ning kellega suhtlemiseks ei ole vaja tunda religioosseid debatte ega kaanoneid jumala ilmumisvormide või monoteismi kohta. Pärineme ju nii meeste kui naistena ikka emast ning kogu meie elu määrab suures osas ära tema eeskuju, ideaalid ja suunamine, soovime seda või mitte.

Et ma pole iial olnud suur naisõigusluse pooldaja (milleks see kramplik sootunnuste rõhutamine - naiskirjandus, naissport, naisettevõtlus- suvalise inimtegevuse valdkonna juures?), ei ole mulle üldinimlikus plaanis ka mõistetav, mispärast jumalik elu andev ja sünnitav alge tunneb täna niisugust meelehärmi oma rolli passiivsusest ja kihku kaasa lüüa areenil, kuhu ta senini on julgustanud astuma oma lapsi ning mehi. Ehkki hetketunnetest lähtuvalt ja majanduslikus plaanis küll arusaadav, pole neis eesmärkides ju tegelikult midagi nii olulist ja suurt, mille poole tasuks püüelda. Kui pidada silmas Ema- kolmainsust ja emadepäeva, siis on tung meeste maailmas hakkama saada naise puhul mitte üle, vaid pigem alla oma võimete elamine. Aga eks Olümpose asukail ole omad inimlikud nõrkused! Teame ju vanakreeka mütoloogiast muidki jumalusi, kes aeg- ajalt inimkujul maa peale laskusid, et elu magusmõrkjast olemusest maitset suhu saada.

Aga olgu emadepäeva üldise ja filosoofilise tähendusega kuidas on- minu ja mu koduse jumalanna Airi jaoks on sellel ka tänavu hoopis otsesemaid seoseid elu imelise tegelikkusega. Sest just emadepäeval, 12. mail 1991 nägi ilmavalgust meie poeg Priidu, sõlmides kokku kõik need ema- mütoloogiast lähtuvad isiklikud juured, millest eelnevalt juttu oli. Tookord olid Eestis veel teised ajad, noori tudengeist isasid ei peetud tihtipeale oma lapse sünni pealtnägemise vääriliseks ning ka elu ise oli tulvil unistuslikke ideaale, mille hilisemale purunemisele ja materialiseerumisele sünnitushaigla ukselt kell üks öeldud unine "ei" teed sillutas. Nüüd on meie poiss 5-aastane parajas marakratieas jõnglane, Armastatud Naine rähkleb väsinuna edukus- ja töörinde! (nagu paljud kaasaja emad), minu enese Lihane Ema on aga taandunud aitajast ja suunajast nõuküsija rolli- justament nii, nagu on juhtunud paljude arengu jalgu jäänud keskealiste naistega Eestis. Ning ehkki elu tihtipeale keeruline näib, annab paremateks päevadeks siiski lootust väljas oma kevadisi imesid kordasaatev Maaema Vaim, kelle hingeõhk lehestiku, õiteilma ja loodusmaastike helid jumalikuks värvidemuusikaks muudab.

Toomas Neemre