Tuulte teedel
Kihutavad, kihutavad hullund tuulte ratsud,
lakad, sabad vuhisevad, sõõrmeis tormi naeru.
Valjad võikalt kõlisevad, vastu taevaseina
kapjadest lööb jäisi naelu -
surma, karjeid, leina.
Inimene jõuetu, sa püsti käia katsud
rajal - idatuulte, läänetuulte iilest uhut.
Ümberringi kohiseb ja praksub, ulub võikalt.
Tuultest siia-sinna puhut,
kanarbikus põikad.
Tinavalge kuu, su puuslik, järel samme hiilib,
ja ta nõuab, ohvriks nõuab osa sinu verest.
Higiniiske käega haarab keegi rõivaist - karjud!
Haarajaga ühest perest -
need su oma varjud.
Lähed kadakate vahel vinges tuuleiilis
püsti päi, sa ehkki vindund oled mitmes leinas.
Esiisad aastasadu, meie vastsel ajal
uued, kas või veriheinast,
ehitame majad.
|