Nimetus: Tsink (siirdemetall)

Sümbol: Zn

Molekulaarmass: 65.38

Sulamistemperatuur: 419.58 C

Keemistemperatuur: 907 C

Puhtal kujul on tsink sinikasvalge metall. Niiskes õhus kattub ta õhukese hüdroksiidi kilega, mis kaitseb metalli edasiste moondumiste eest. 100-150 kraadi juures muutub tsink sepistatavaks ja venitatavaks. 200 kraadi juures aga muutub tsink niivõrd rabedaks, et seda võib pulbristada. Tsink ei ole püsiv hapete ja leeliste toime suhtes ja lahustub viimastes. Tsingi lahustuvad ühendid on mürgised.

Tsink inimorganismis:

Ainult rauda on inimorganismis mikrobioelementidest rohkem kui tsinki. Tsink on vajalik paljude ensüümide tööks. Tsingita häirub organismi normaalne kasv ja paljunemine. Elementi on rohkesti spermatosoidides, sest Zn on vajalik eesnäärme talitluseks. Tsink osaleb vabade radikaalide taseme regulatsioonis, täites antioksüdantset rolli. Tsingita ei avaldu insuliini toime, teda vajab nukleiinhapete süntees. Zn soodustab

 B-kompleksi vitamiinide imendumist/omastamist ja tagab maitsmis-retseprorite normaalse arengu. Alkoholi dehüdrogenaasi komponendina on ta seotud alkoholi metabolismiga. Tsink on inimorganismis vajalik nii luude moodustumiseks kui ka normaalseks kasvuks. Nii on rinnapiimas tsinki rohkem võrreldes lehmapiimaga, sest tsink on areneva lapse üks kasvufaktor. Peamised Zn sisaldavad toiduained on molluskid, krabid, loomaliha ja –maks, kala, muna, piim ja piimatooted (juust, jogurt), kaunviljad (erinevad hernesordid), idandid, täisteraviljatooted, (rukis, tatar, kaer), tomat, sibul, salat, vetikad, kõrvitsaseemned, puuviljad (pirn, õun, ploom) ning pärm. Tsink osaleb valkude, hormoonide ja vitamiinide ainevahetuses ning on paremini kättesaadav loomsest toidust. Tsingivaegus viib aju biokeemilise tasakaalu häireteni. Tsingivajadus on 7-15 mg ööpäevas. Kuna tsinki leidub toiduainetes väga väikestes kogustes, tuleb seda manustada ka täiendavalt. Lastel annab tsingipuudus tunda, kui lapsel on isupuudus, luude nõrkus. Täiskasvanutel võivad tsingipuuduse tõttu juuksed välja langeda või esineda luumurrud, nahahaigused, väsimus. Meestel esineb sel juhul sagedamini eesnäärmehaigusi.

Tsink kuulub mitmete valkude ja süsivesikute ainevahetust stimuleerivate ensüümide ja hormoonide koostisse. Eriti oluline mõju on tsingil skeleti ja epiteelkudede arengule. Tsingi transport organismis toimub aeglaselt. Ülearune tsink eraldatakse organismist sapi, kõhunäärme sekreedi ja soolnõrega. Tsingi vaeguse korral tekib mahajäämus kasvus. Kasvava organismi luud muutuvad lühemaks ja hapramaks. Nahal tekib põletikulisi protsesse. 

Tsink-tsinkoksiid on pehme pulber, mille tera meenutab tugeval suurendamisel laialisirutatud jalgadega ämblikku. Nende “jalgadega” klammerdubki tsinkoksiid puuderdamisel naha külge. Tsinki kasutatakse ka raua kaitsmiseks kiire roostetamise ja hävimise eest- see kantakse õhukese kihina n. ämbri rauast seintele. Tsingiaurud süttivad õhus ja moodustavad tiheda valge suitsu- tsinkoksiidi. Tsinkoksiid kogutakse kokku, puhastatakse lisanditest ja kasutatakse puudri koostisosana (tegelikus tootmises on see palju kergem). Tsinkoksiid leiab veel kasutamist valge värvi valmistamisel. Vähesel hulgal on tsink vajalik taimede normaalseks arenguks. Mõnedel taimedel on tsinki aga eriti palju:  teelehes(0,02%)ja kannikeses (0,05%). Mitmesuguste seente (sealhulgas pärmseente) arenemine kiireneb tsingi juuresolekul. Mõnedel selgrootutel loomadel on tsingil samasugune osa täita nagu loomadel raual. Inimorganismis on tsingi poolest eriti rikkad hambad (0,02%),närvikude ja maks.

Mürgitused:

Keemilistest ainetest võivad mürgitusi põhjustada toidusse sattunud tsingi-, vase- ja pliiühendid.

Tsink lahustub kergesti piima- ja äädikahappes ning toidusse tekivad tsingisoolad. Seepärast ei tohi toitu valmistada ega säilitada tsingitud nõudes. Tsingimürgituse tunnused on oksendamine ja kõhulahtisus. Vajalik on esmaabi ja pöördumine arsti poole.