Selle elemendi ajalugu algas 1787. aastal, kui vanas mahajäetud karjääris Rootsi küla Ytterby lähedal leidis keemik ja mineroloog, amatöör- kollektsionäär, Rootsi armee leitnant Karl Arrhenius uue mineraali, mille ta nimetas üterbiidiks. Sellest mineraalist saadi "uus muld", mis sai nimeks "ütriumimuld". Selle koostisse kuuluvat elementi hakati nimetama ütriumiks. Kuumutades suletud nõus "ütriumimulda", märkas Berzeliuse õpilane Cherer, et kuumutamisprodukt muutus kollaseks. Kui kuumutamist korrati "taandavas" atmosfääris, kadus värvus. See vaatlus võimaldas Chereril oletada, et "ütriumimuld" ei ole individuaalne aine, vaid sisaldab mingisuguseid lisandeid. Pärast seda, kui Berzeliuse õpilane Karl Mosander eraldas lantaani "tseeriumimullast", mida peeti kaua aega iseseisvaks aineks, , muutus Chereri oletus eriti usutavaks. Korrates Chereri katseid tuli Mosander järeldusele, et "ütriumimullas" on tseeriumi ja veel mingisugust lantaaniga sarnast elementi. "Kui "ütriumimuld" koosneb teiste muldade segust, siis peavad nad ilmselt üksteisest erinema aluselisuse poolest," arutas Mosander, "Üks neist peab sadestamisel sadenema teistest varem". Mosander hakkas jaotama "ütriumimulda". Uurimusi kroonis edu. "Ütriumimuld" "jagunes" mitte kahte, nagu ootas Mosander, vaid kolme ossa: kõige vähem aluseliseks "kollaseks mullaks", keskmise aluselisusega "roosaks mullaks" ja kõige aluselisemaks "värvituks mullaks". Täpsemal uurimisel selgus, et "värvitu muld" oli juba tuntud elemendi (ütriumi) oksiid. "Kollane" ja "roosa" muld aga olid kahe veel tundamatu elemendi oksiidid. Nii täienes lantaniidide perekond 1843. aastal Berzeliuse andeka õpilase Karl Mosanderi tööde tulemusel veel kahe elemendi võrra. Küla nime järgi, mille lähedalt teadlane ja suurepärane ohvitser, nüüd surnud Karl Arrhenius leidis kunagi kivi, mis sisaldas avastatud elemente, nimetati neid erbiumiks ja terbiumiks Erinedes oma "sugulastest" –lantaanist ja tseeriumist- suhteliselt vähese leviku poolest looduses, erineb terbium nendest ka suure tiheduse poolest (8,2). Terbiumi sulamis- (1450° C) ja keemistemperatuur (2500° C) on samuti suhteliselt kõrged. Analoogiliselt tseeriumi ja praseodüümiga moodustab terbium dioksiidi. Kuid terbiumdioksiid on omapärane. Ta ei ole sõna otseses mõttes dioksiid, vaid kolme- ja neljavalentse terbiumoksiidide segu. Terbium on paramagneetiline. Ta magnetiseerub tunduvalt kiiremini ja paremini kui raud. Terbiumil ei ole looduslikke isotoope ja ta on alfaaktiivne element. Ta poolestusaeg on astronoomiliselt tohutu suur (5* 1016 aastat). Veel kord kerkib esile küsimus, kas mitteradioaktiivsed elemendid ei ole radioaktiivsed astronoomiliselt hiiglasuure poolestusajaga? Terbiumi kunstlikku radioaktiivset isotoopi terbium-160 kasutatakse analüütilises keemias radioaktiivse indikaatorina. |