Seleeni avastas J. J. Berzelius aastal 1817.

Seleen on mineraalaine ja mineraalaineid võib jagada makroelementideks, mida on vaja grammisuurustes kogustes ja mikroelementideks, mida on vaja milligrammide või isegi mikrogrammide kaupa.

Mineraalaineid leidub toidus suhteliselt vähe (põhiline osa toidust koosneb orgaanilistest ainetest, veest jt), kuid nad on tähtsad ainevahetuse regulaatorid, kuuluvad ensüümide ja energiavahendajate koostisesse ning on organismiehitusmaterjalid. Neid on kõige rohkem piimapulbris (7%), juustus (4%), nisukliides (6%) ja kaunviljades (3%).

Seleen  kuulub mikroelementide hulka ja võib suuremas kontsentratsioonis olla väga mürgine, kuid väikestes kogustes vägagi tarvilik.

Seleen on mineraal, mida on vaja mitmete antioksüdantidena toimivate ensüümide tööks. Üks neist ensüümidest (glutatsioon peroksidaas) eemaldab organismist vabade radikaalide poolt tekitatud mürgiseid aineid, näiteks vesinikperoksiidi.

Seleen kuulub toiduainete primaarsete koostisosade hulka toitainete näol. Seleeni sisaldavad sellised toiduained nagu parapähklid, brokoli, seened, kapsas, redised, sibulad, küüslauk, seller, täisteratooted, mereannid. Kui inimene järgib loodusraviterapeudi poolt koostatud programmi, võidakse talle soovitada mitmesuguseid loodusliku päritoluga antioksüdant-toidulisandeid nagu näiteks viinamarjaseemne-, pune- ja männikooreekstraktid. Seleeni tarvitavad ka joogaga tegelevad inimesed, kes puhastumise ajal annustatavad seleeni 200 mg päevas.

Antioksüdandina kaitseb seleen mitmesuguste degeneratiivsete haiguste eest nagu arteroskleroos, emfüseem, maksatalitlushäired, hall kae, artriit, insult ja infarkt. Uuringutega on teada saadud, et igapäevane seleeni toidule lisamine vähendab ohtu vähki surra poole võrra. Seleeniga toidulisandid, mida katsetati loomade peal, parandasid neil märgatavalt tervist ja pikendasid elu.

Kas inimestele avaldab seleen sarnast mõju, pole veel kindel. Praegu käimasolev viieaastane uuring vaatleb seleeniga toidulisandite mõju vähki haigestumisele. Üle 40 000 vabatahtliku viiest riigist (Taani, Soome, Rootsi, Suurbritannia ja USA) on juhuslikkuse printsiibil valitud rühmadesse, kes saavad päevas vastavalt 100, 200 või 300mg seleeni või platseebot. Tulemused peaksid mõjutama riiklikke terviseasutusi, andes juhtnööre optimaalse seleeni tarbimise osas ülemaailmses vähivastases võitluses.

Seleeni esineb mitme allotroopse modifikatsiooniga, ta on keemilistelt omadustelt sarnane väävliga, ühendeis -2, +4, ja +6 valentne. Looduses leidub seleeni ainult ühendeis, peamiselt lisandina sulfiidsetes maakides. Seleeni ja tema ühendeid - seleniide - kasutatakse peamiselt pooljuhtseadiste valmistamiseks, klaasitööstuses värvainena, kummitööstuses kautšuki vulkaniseerimisel, orgaanilises sünteesis jne. (vt.kasutatud kirjandus 3)

Kasutatud kirjandus:

1.       Heiki Timotheus “Praktiline keemia”, 1999

2.       Dr. Sarah Brewer “Täielik puhastumine”, 2000

3.       Eneke nr. 5