Plaatina

Avastamine

Ehe plaatina oli inimkonnale tuntud juba kauges minevikus. Muinas-Egiptuse XII dünastia ajast pärinevates kuldesemetes on kõrge plaatinasisaldus. Vanas Egiptuses ning Lõuna- ja Kesk-Ameerika asukad töötlesid seda juba 100 aastat e.m.a.

 Vanas Roomas arvati plaatina olevat plii erim (Plumbum candidum). 1557. a nimetas itaalia poeet Julius Caesar Scaliger plaatinat hispaaniakeelse plata (= hõbe) järgi hõbedakeseks e. kassihõbedaks. Põhjalikult kirjeldas hispaanlasest maailmarändur don Antonio de Ulloa oma Lõuna-Ameerika reisil kogetud kullapesemist, mille käigus eraldati kuld ja plaatina.

1750. a ilmus Inglise filosoofiakirjas William Watsoni ja William Brownriggi kirjutis “Poolmetallist nimega plaatina del Pinto”. Seda loetakse esimeseks teaduslikuks artikliks plaatinast. Metall ei jõudnud Euroopasse enne 18. sajandit, aga siis saabus tõeline buum ning Louis XVI tõstis ta "metallide kuninga" seisusse.

Sajandeid asusid suuremad väljaspool Lõuna-Ameerikat olevad plaatina leiukoht venemaal.
           

Teised plaatinametallid

Ülejäänud kaks rasket plaatinametalli avastas Smithson Tennant 1804.a. Neist ühe metalli soolad olid sama värvikirevad kui vikerkaar (kreeka k. iris – vikerkaar), millest tuligi iriidiumi nimetus. Teise avastatud metalli sooladel on iseloomilik terav lõhn ( kreeka k. osme – lõhn), mistõttu metall sai nimeks osmium. 1813.a, leiti Uraalis plaatnamineraale, sealhulgas ka üldse kõige raskem senituntud looduslik mineraal – iriidiumplatiniid Ir₄Pt (tihedus 22 800 kg/m³).

Koostis

Plaatinat leidub looduses ehedalt ja mineraalidena. Viimaseid on teada üle saja. Tähtsamad plaatina mineraalid on sperrüliit_, kuperiit, bregiit, heversiit. Eheda plaatina mineraalid on ferroplaatina (ja polükseen), mis peale raua sisaldavad ka teisi plaatinametalle ning vaske ja niklit.

Nimi: Platina
Sümbol: Pt
Aatomi number: 78
Aatomi mass: 195.078 amü
Sulamistemperatuur: 1772.0 °C (2045.15 °K, 3221.6 °F)
Keemistemperatuur.: 3827.0 °C (4100.15 °K, 6920.6 °F)
Elektronide/Prootonite arv: 78
Neutronite arv: 117
Kristallide struktuur: Kuupjas
Tihedus: 21.45 g/cm³
Värvus: Hõbedane

Kasutamine

1975.a andmeil oli kapitalistlikest riikidest suurim plaatina tarbija Jaapan (64,1 t), järgnesid USA (51,6 t), Saksamaa LV (22,2 t) ja Shveits (11,32 t). Hinnatakse, et plaatina tarbimine kasvab aastas 5 % võrra.

Viimase poole sajandi vältel suurenes plaatina tootmine umbes 30-kordseks, samal ajal kui kullatoodang kasvas 2…3 korda. Seitsmekümnendail-kaheksakümnendail aastail oli kapitalistlike ja arengumaade plaatinatoodang siiski veel üle 20 korra kullatoodangust väiksem, ent plaatina oli kullast vaid 1,5 korda kallim. 1980.a maksis maailmaturul unts

(31,1 g) kulda 500, unts plaatinat aga 700 dollarit. Aastaks 2000 prognoositi plaatinametallide vajaduseks maailmas 400 tonni. Maakoores on ühe tonni kohta vaid 5 mg plaatinat, raudmeteoriidis aga 30 g.

Ehetes kasutatav plaatina on tegelikult kuue metalli - plaatina, pallaadiumi, roodiumi, ruteeniumi, iriidiumi ja osmiumi - sulam. Nimatatud metallid on plaatinale kaalult ja koostiselt nii sarnased, et olid pea eristamatud kuni 19. sajandini. Tänapäeval sulatatakse plaatina sageli kokku vase ja titaaniga. See on ainus väärismetall, mida kasutatakse 90-95-protsendilise puhtusega ehetes, mis on allergiat leevendava toimega ja ei määrdu.Plaatinast ehted kannavad märget: 900Pt, 950 Plat või Plat.

Kasutusalad

Plaatina kasutamises on aegade vältel toimunud suuri muutusi. Algselt piirasid plaatina kasutust tema kõvadus ja kõrge sulamistemperatuur. Seda ei olnud lihtne olemasolevate tavaliste tehnikatega töödelda.

1776. a ilmusid Pariisi kauplusevitriinidesse plaatinaehted ja –tooted. Reklaam oli mõjuv. Ühesuurusi briljante eksponeeriti nii kuld- kui ka plaatinaraamistuses, nõnda et igaüks võis veenduda: plaatina tugevdas briljandi värvidemängu ja vääriskivi tundus raamistuses suurem. Reklaam sisendas, et vaid profaanid peavad plaatinat hõbedasarnaseks, esteedi silm ei näe siin hõbeda vulgaarset helki.

1828.-1844.a olid Venemaal käibel 3-, 6- ja 12- rublased plaatinamündid. 1858.a vermiti Prantsusmaal plaatinast 20-frangilisi ja 1872.a Inglismaal naelsterlingilisi münte, mis üle kullati. NSV Liidu Rahandusministeeriumi ülesandel vermiti Moskva olümpiamängude puhuks 150-rublaseid plaatinamünte. Plaatinat kasutati ka Lenini, Võidu ja Suvorovi I järgu ordeni valmistamisel.

Enne Teist maailmasõda kulus umbes pool plaatinatoodangust eheteks, nüüd läheb aga 90 % toodangust tehniliste vajaduste rahuldamiseks.

Plaatina kuumakindlus ja püsivus sool-, lämmastik-, väävel- ja isegi vesinikfluoriidhappe suhtes teeb ta asendamatuks laboratooriumiseadmete materjaliks. Juba ülemöödunud sajandi algul hakati temast valmistama happeanumaid ja seadmeid keemiatööstusele. Justus Liebig kirjutas, et ilma plaatinanõude ja –tiigliteta oleks paljude mineraalide koostis jäänud meile teadmatuks. Plaatinast laboritarbed on endiselt asendamatud, plaatinaserviisid on muutunud aga muuseumieksponaatideks.

19. sajandi viimasel poolel ja 20. sajandi esimesel poolel oli plaatina metall, millest valmistati eriti olulised ehted. Plaatina domineeris ehtemaailmas kuni Art Deco perioodini ning tema tähelend lõppes Teise maailmasõjaga, mil ta kuulutati strateegiliseks metalliks ja selle mittesõjaline kasutus keelati.

Keeld seostus plaatina ulatusliku kasutusega tööstuses. Plaatina on oluline tooraine autotööstuses, elektroonikas, naftakeemias, aga ka meditsiinis. Igas auto katalüsaator sisaldab plaatinat.

Plaatina võlu peitub ta välimuses. Tema välge sära on ainulaadne. Ta on ka kõige kõvem ehetes kasutatav väärismetall ning kaks korda raskem kui 14 karaadine kuld.

Plaatina on haruldane väärismetall. Praegu ongi plaatina ehtemetallina kõige otsitum hinnaliste vääriskivide (peamiselt briljantide) raamimisel (peamiselt oma tugevuse ja vastupidavuse pärast).Juveelitööstus kulutab40% maailma plaatinatoodangust. Ühe grammi plaatina saamiseks tuleb mõnigi kord töödelda vagunitäis maaki. Õige oli käibeväljend: üks gramm toodangut – üks aasta tööd.

 Plaatina populaarsus on viimastel aastatel kasvanud ning seda kasutatakse kulla asemel kihlasõrmuste valmistamisel, kuna selle külm läige toob briljandi ilu kullast paremini esile. Tähelepanek, et eurooplaste kahvatu nahk sobib rohkem kokku plaatina ning hõbeda, kui kullast ehetega, leiab järjest ja järjest kõlapinda.

Kõige populaarsemad on plaatinast ehted hetkel Jaapanis. Sealsed tarbijad ostavad igal aastal ligi 85 protsenti maailmas toodetavatest plaatina-ehetest.

Kasvavale populaarsusele vaatamata on plaatina üks maailma haruldasematest metallidest.