Eveli Rebane

Kallavere Keskkool
9. klass

 Hõbe on keemiline element, sümbol Ag (ladina keeles argentum). Hõbe on pehme läikiv suurima peegeldusvõime ning elektri- ja soojusjuhtivusega erakordselt plastne ja hästi sepistatav metall. Ta kuulub väärismetallide hulka. Keemiliselt on hõbe väga püsiv, kuid reageerib õhus sisalduva vee ja hapniku manulusel vesiniksulfiidiga; selle tagajärjel tekib hõbeesemetele tume Ag2S kiht. Peale hõbedaühendite leidub looduses ka ehedat hõbedat. Arvatavasti seepärast kuulub hõbe elementide hulka, mida inimkond tundma õppis. Vanimad, Indiast leitud hõbeehted ja –nõud pärinevad IV-III aastatuhandest e.m.a. Hõbedat kasutati vanasti ka joodisena ning temast tehti peegleid. Hajusa leidumuse tõttu saadakse hõbedat peamiselt teiste metallide tootmise kõrvalsaadusena. Hõbedat kasutatakse põhiliselt koos mõne teise metalliga. Hõbedasulameist vermitakse münte ja medaleid, valmistatakse ehteid, laboratooriumiseadmeid ja –nõusid. Eriti palju kulub hõbedat elektrotehnikas, sest hõbedasulameist tehakse kontakte ja hõbetsinkakumulaatoreid, sellega kaetakse raadiodetaile ning joodetakse detaile kokku (näiteks ainuüksi USA-s kulutatakse joodisteks aastas ligemale 1000 t hõbedat). Hõbedaioonid hävitavad baktereid, näiteks vee steriliseerimiseks piisab üliväikesest ioonkontsentratsioonist. Hõbedaühendeid tarvitatakse fotomaterjalide (fotopaberi ja filmi) ning ravimite tootmisel. Et hõbedat on alati toodetud vähe, hakati juba 19.sajandil otsima sulamit, mis asendaks lauahõbedat. Selle tulemusena leiutati uushõbe, melhior jm. Sulameid. Alates 1960. aastaist on hõbeda tööstuslik kasutamine ületanud tema aastatoodangu. See on põhjustanud hõbedauputuse.

Kasutatud kirjandus : ENEKE nr.1