Ladina keeles fluere `voolama`. Keemiliste elementide perioodilisussüsteemi element. Normaaltingimustes on fluor nõrgalt rohekaskollane, väga terava lõhna ja sööbiva toimega gaas. Fluor kuulub halogeenide rühma, on keemiliselt üliaktiivne, moodustab ühendeid kõikide elementidega (v.a. heelium, argoon, neoon) ning reageerib paljude ühenditega. Fluori oksüdatsiooniaste ühendeis on –1. Fluoril pole positiivse oksüdatsiooniastmega ühendeid üldse saadud, ta on lihtainetest kõige tugevam oksüdeerija.

 Tähtsaimad anorgaanilised fluori ühendid on fluoriidid. Omapärane on vesinik-fluoriid, mis on tavatingimustel vedelik mille vesilahus on oluliselt nõrgem teiste

vesinik halogeniidide vesilahustest. Omaduste anomaalsust on lihtne selgitada vesiniksidemete abil. Nimelt on HF – s tugev  molekulide vaheline vesinikside, mida teiste vesinikhalogeniidide molekulide vahel pole.

 Looduses leidub Fluori ainult ühendeina: Teda sisaldavad mitmesugused mineraalid (fluoriit, krüoliit, apatiit jt.). Fluor ja tema ühendid on mürgised. Fluori saadakse sulatatud kaaliumvesinikfluoriide elektrolüüsides ning tarvitatakse peamiselt fluororgaaniliste ühendite sünteesimiseks, vedelat fluori raketikütuste oksüdeerijana. Veel lisaks kasutatakse fluori mitmesuguste antifriiside, freoonide, plastmasside ja kuumuskindlate määrdeainete tootmiseks. Fluor on tähtis mikroelement. Esimest korda sa fluori 1886 aastal H. Moissan.

FLUOR

VII rühma element

Järjekorra number 9

mittemetall

aatommass 18,998403

sulamistemperatuur –219,6°C

keemistemperatuur –188,13°C

tihedus 1,693kg/m³

Fluor gaasina on väga mürgine. Ka väga madala kontsentratsiooni puhul tekitab silmade ja kopsude ärritust. Orgaaniline fluor on üsna vähe mürgine ja seega üsna ohutu. Seetõttu lisatakse fluori ühendeid tihti joogivette (väga madala kontsentratsiooniga), sest see tugevdab hamba emaili.  Fluori peamiseks funktsiooniks on hambakaariese vastane toime (takistab hammastes pärast toidu söömist mikro-organismide poolt toodetud hapete toimel algavaid demineralisatsiooniprotsesse). Liigsel fluori tarbimisel võivad kuni 7 aastastel lastel (kuni hammaste lõpliku formeerumiseni) tekkida hammastele laigud. Peamiseks fluori allikateks on joogivesi, meresaadused, tee, väikestel lastel ka allaneelatud hambapasta.

Reageerimine:

Fluori reageerimine õhuhapnikuga ja lämmastikuga ei ole kõige aktiivsem.

Fluor oksüdeerib vett (veeaur põleb!) ja seetõttu analoogilisi reaktsioone ei anna

H2O + 2 F2 = OF2 + 2 HF osaliselt tekib isegi osoon 3 H2O + 3 F2 = O3 + 6 HF

Fluor reageerib ka hapete ja alustega.

Vesinikfluoriidhape annab ka vesiniksoolasid, mida üheprotoonne HF ei saaks nagu anda KOH + H2F2 = KHF2 + H2O võib muidugi kirjutada valemi KF*HF ja probleem kaob. Vesinikfluoriid söövitab klaasi H2F2 + SiO2 = SiF4 + 2H2O ja edasi H2F2 + SiF4 = H2SiF6 Heksafluororänihape on tugev hape ja kaaliumheksa-fluorosilikaati kasutatakse puidu immutamisks.

Fluor reageerib raskete väärisgaasidega. Xe + 2F2 = XeF4

Fluor on kõige elektronegatiivsem element. Kuna ta moodustab ühendites väga tugevaid sidemeid, siis ei sobi ta organismide ülesehitamiseks. Inimorganismis kuulub fluor fluoriidapatiitidena Ca5(PO4)3F luude ja eriti hambavaaba koostisse. Inimene vajab vaga täpselt doseeritud fluorisisaldust (5 10-5%) toidus ja joogivees. Kui fluori sisaldus on alla normi võib mõningatel andmetel tekkida hambakaaries. Ülenormatiivne fluorisisaldus tekitab fluorosi, mis avaldub hambaemaili murenemises.

Fluororgaanilised ühendid leiavad nüüdisajal kasutamist ravimitena kilpnäärmehaigustena, reuma, malaaria ja glaukoomi puhul ning valuvaigistitena. Enamik fluori ühendeid on aga väga mürgised, mida toodetakse sojagaasidena ning taimekahjurite tõrjeks. Töö fluoriga on äärmiselt ohtlik, mürgistatult lagunevad hambad ja muutuvad hapraks luud ja veresooned.

Fluorirohkus söödas ja joogivees põhjustab toksikoosi - fluoroosi. Fluoroosi korral suureneb maksa sidrunhappesisaldus, püroviinamarihappe- ja piimhappesisaldus langeb.