| Antimon on keemiliste elementide perioodilisussüsteemi VA rühma element, ta asub viiendas perioodis. Antimoni tähiseks on “Sb” (ladina keeles stibium). Tegu on poolmetalliga, mille järjenumbriks on 51 ja aatommass on 121,75. Looduslik antimon koosneb isotoopidest. Tuntud on neli antimoni modifikatsiooni: kollane, must, plahvatav ja metalne e. hall antimon. Tavalistes tingimustes on neist püsiv ainult metalne antimon – metalliläikega hõbevalge kristalne aine, mille sulamistemperatuur on 630o ja tihedus 6,620 Mg/m3 .Antimoni amorfsed teisendid kollane ja must muutuvad vastavalt temperatuuril –50o ja 400o metalseteks. Plahvatav antimon on hõbejas läikiv aine, mis välitegurite (näiteks hõõrdumise) mõjul muutub plahvatades metalseks. Metalne antimon on hea elektrijuht, tema oksüdatsiooniaste ühendeis on peamiselt –III, III või V. Ta reageerib kontsentreeritud hapetega (välja arvatud vesinikkloriidhappega). Kuumutamisel põleb antimon(III)oksiidiks Sb2O3, mis leelis-tega reageerides annab soolasid – antimonaate. Metallidega moodustab anti-mon ühendeid, mida nimetatakse antimoniidideks. Looduses leidub antimoni ühendeina, millest tavalisimad on antimon(III)sulfiid Sb2S3 (mineraal antimoniit), antimon(III)-oksiid ja antimoniidid (näiteks nikkelantimoniid NiSb). Tööstuslikult saadakse antimoni kas antimon(III)sulfiidi antimon(III)oksiidiks särrates ja seejärel söega redutseerides või antimon(III)sulfiidi rauaga sulandades. Antimoni sisaldavaid tina- ja pliisulameid kasutatakse kirjametallina ning akuplaatide, kaablikestade ja kuullaagrite valmistamiseks. Antimoni ühendeid tarvitatakse orgaanilises sünteesis (SbCl3, SbF3, SbCl5), kummi- ja tuletikutööstuses (Sb2S3, Sb2S5), meditsiinis (SbCl3, Sb2S5) (näiteks nakkushaiguste nagu unehaiguse, troopilise leišmanioosi, filarioosi ravimisel) ja mujal. Antimoni ühendid keemiliste elementide perioodilisustabeli III rühma metallidega (eriti galliumi ja indiumiga) on pooljuhid. Antimoni tehisisotoopi kasutatakse neutronite allikana. Kõik antimoniühendid on mürgised. Antimoni kasutati Lääne-Euroopas stiibiumi tähistamiseks XVIII sajandi lõpust alates. Metalliline antimon oli tuntud juba iidsel ajal: Babülonis kasutati 3000 aastat tagasi enne meie ajaarvamist antimoni nõude valmistamisel. Trükikunsti leiutamisega hakati antimoni kasutama trükikirja valmistamisel. Sulades 631o juures, väheneb antimoni ruumala, hangudes aga paisub ning annab hea sulatise, mis täpselt reprodutseerib vormi detaile.Trükisulam “trükitina” sisaldab 20% antimoni. Antimoni kasutatakse ka antifriktsiooniliste sulamite valmistamisel ning sulamites pliiga haavlite, šrapnellikuulide ja matriitssulami valmistamisel. Tikukarbi süütepindadel on antimonsulfaadi. Koos punase fosforiga annab ta süütepindadele tumepruuni värvuse. Elektroonika edusammud avavad uue haru antimoni ja selle ühendite kasutamiseks. Üks ameeriklane teatas oma ettekandes kunagi, et antimon võimaldab valmistada mikroelektronaparaate, mis tarvitavad vähem energiat kui kaasaja pooljuhttransistorid. Uurimisega tehti kindalks, et –232o jahutatud antimon võib olla ümberlülitajaks ühe miljardiku sekundi jooksul. Antimoni erikaal on 6,6. Keskajal avastati, et sulas antimonis lahustuvad peaaegu kõik metallid. Metall, mis õgib teisi metalle, on “keemiline kiskja”. Võib-olla viisid analoogilised arutlused ka antimoni sümboolsele kujutamisele, milleks on avatud lõugadega hundi kujutis. |