PÕLLUMAJANDUS

Iga majandustegevus vajab tegutsemisruumi, suuremat või väiksemat pinda. Põllumajandus kasutab oma tegevuses maismaad. Põllumajandust loetakse ebatõhusaks maakasutajaks, sest ta vajab suurt või väga suurt pinda. Et midagi saavutada, tuleb sel majandusharul kasutada ära kogu vähegi sobiv maa. Et saada juurde vaba territooriumi, siis tuleb kas rikutud või kasutamiskõlbmatu maa kasutamiskõlblikuks taastada ehk rekultiveerida. Looduslikult vähekõlblike maade muutmisega tegeleb maaparandus, nõlvade tasandamisega aga planeerimine. Mõnikord on võimalik ka veekogude kuivendamine ehk muutmine kuivaks maaks.

Tabel 1.

Nagu tabelist 1 näha, kasutab maailma põllumajandus 149 miljonist ruutkilomeetrist (kõikide mandrite ja saarte üldpindala) ligikaudu 31%-i ehk 4,5 miljardit hektarit maad. Erinevates maailma regioonides jaguneb see arv nii, nagu on näha jooniselt 3.

Põllumajanduslik maa jaguneb kaheks: haritavaks maaks ja looduslikuks rohumaaks.

Joon. 1. Põllumajandusliku maa jagunemine.

Põllumajanduse viljelemiseks on tähtis peale territooriumi ka kliima ja mullastik. Põllumajanduse seisukohast on tähtsaim vegetatsiooniperioodi pikkus. See on see osa aastast, mil kultuurtaimedel on võimalik kasvada ja areneda. Oleneb ju selle perioodi pikkusest, mitu saaki aastas saadakse, kui kaua tuleb näiteks toiduaineid uue saag saamiseks säilitada ja kui ühtlaselt jaotub põllumehe töökoormus. Tihtipeale jääb vegetatsiooniperiood lühikeseks kas kuivuse või temperatuuri langemise/tõusmise tõttu, siis on võimalik seda pikendada vastavalt siis kas maade niisutamise või kasvuhoonete ehitamise teel.

Tähtis on ka vegetatsiooniperioodi jooksul kogunev soojushulk. Erinevad taimed vajavad erinevat soojushulka (vaata joonis 2.). Seda mõõdetakse efektiivsete temperatuuride summaga, efektiivseks loetakse seda siis, kui see ületab bioloogilise miinimumtemperatuuri.

Kuna taimedele on tähtis muldade niiskus, siis hinnatakse niiskusolusid aasta sademete hulga järgi. Näiteks parasvöötmes on soodsaim sademete hulk 500- 800 mm/a, palavvöötmes aga 1000- 2000 mm/a.

Peale eelpoolnimetatutele on olulised veel lumikatte kestus ja paksus, tuule tugevus, kütteperioodi pikkus ja selle jooksul kogunev miinustemperatuuride summa. Muldade puhul hinnatakse viljakust, haritatavust ja vastupidavust.

Maakera kliima- ja mullastikuolusid saab kirjeldada agrokliimavöötmete kaupa. Põllumajanduslikult olulisemad vöötmed jagunevad veel omakorda valdkondadeks.

Parasvöötmes on haritavat maad 500 mln hektarit ja 700 mln hektarit looduslikku rohumaad. Vähem põllumajanduslikku maad okasmetsavööndis, sest seal on mullad kehvemad. Enamasti tegeldaksegi põllumajandusega lehtmetsade ja rohtlate vööndis, kus maad on viljakad. Rohumaad levivad nii niiskes kliimas kui ka kuivas kõrbevööndis. Saadakse vaid üks saak aastas, seetõttu on kapitali käive aeglane, toodangu ületalve säilitamise kulud ja kaod suured. Tööjõuvajadus kõigub suuresti.

Lähisekvatoriaalses vöötmes, kus on kaks aastaaega (vihmane ja kuiv) ja aasta läbi soe. Haritavat maad on 300 mln ha, rohumaad 700 mln ha. Looduslikult saadakse üks saak aastas, kuid kunstliku niisutamise abil on vahel isegi võimalik saada 2-3 saaki. Kuigi mullaviljakus ei ole eriti suur, on see haritav maa siiski inimkonnale suuresti kasulik ja koguni vajalik. Rohumaad on madala tootlikkusega, nad esinevad peamiselt seal, kus vihmane aastaaeg on lühike.

Troopilises vöötmes haritavat maad 200 mln ha, need asuvad peamiselt mandrite idarannikutel või oaasides. Selles vöötmes on maailma viljakaimad mullad, seevastu looduslikku rohumaad on vähe, vaid kõrbetes ja needki on väga madala tootlikkusega. Saaki saadakse sõltuvalt aastast 1-3.

Lähistroopilises kliimavöötmes on 300 mln ha haritavat maad, mullad on kohati sama viljakad, kui troopilises vöötmeski. Saake enamasti 1 aastas. Rohumaad ei ole eriti paremad kui eelmises vöötmes.

Ekvatoriaalses vöötmes on kliima liiga niiske, viljatute muldade tõttu on seal vaid 40 mln ha haritavat maad. Rohumaad jällegi peaaegu, et puuduvad.

Lähispolaarses vöötmes esineb vaid põhjapõdrakarjamaid ja vähesel määral ka niite.

Polaarkliimas on igasugune põllumajandus võimatu.

Joon 2.

Joon. 3.

Maailma põllumajanduse iseloomustamiseks on käesolevasse referaati toodud näited erinevates regioonides asuvate riikide põllumajanduslikust olukorrast.

SAKSAMAA

Kliima on Saksamaal pehme, talvised kulutused küttele on suhteliselt väiksed. Põllumajanduse seisukohalt on kliima keskpärane. Vegetatsiooniperiood on 6-7 kuud pikk ning lubab kasvatada ühe saagi aastas. Efektiivsete temperatuuride summa on siiski väike, vaid 2500- 3000º. Kõige soojem on edelas, Ülem- Reini madalikul, kus on isegi võimalik kasvatada viinamarju. Põuda Saksamaal ei esine, küll aga liigniiskust, eriti mägistes piirkondades ja Põhja- Saksamaal.

Mullad on paremad mägedeeelsetes vööndites ja Lõuna- Saksamaal, üldiselt on pinnas siiski looduslikult väheviljakas, kuid viljakust on tõstetud maaparanduse abiga. Mullad on püsivad ja mullakaitse heal tasemel.

Agraartööstuskompleksi (ATK) areng Saksamaa ajaloos on olnud võrdlemisi aeglane ja põllumajanduse ümberkujunemine ATK- ks oli võrdlemisi hiline ning see riik ostis kaua toiduaineid mujalt riikidest sisse. Nüüdseks on ka see majandusharu järele jõudnud ja praeguse ATK aluseks ongi põllumajandus, mis selles riigis tegeleb peamiselt teravilja ja suhkrupeedi kasvatamisega ning piima- ja lihaloomade kasvatamisega.

Lääne- Saksamaal kuulub maa peamiselt talupidajatele, neile on loodud üldiselt head tingimused selle majandusharu alal tegelemiseks. Kuna Ida- Saksamaal talud kollektiviseeriti ja ATK oli riigi omand, siis praegu on riigi idaosa veidi mahajäänum ning põllumajanduse tootlikkus on madalam kui läänes.

Praeguse arengutaseme juures on saksamaa siiski suuteline varustama oma riiki kõigi põhiliste toiduainetega, ometi seda ei tehta, sest importkaubad on odavamad. Seega on ületootmine ning väiketalud jäetakse olukorra sunnil maha. Maad koonduvad suuromanike kätte ning viimased jätavad kehvemad maad sööti. Nii ongi enamus maad kogunenud suuromanike ja firmade kätte ning eriti kurb on endise Ida- Saksamaa põllumajanduse olukord. Õnneks on riigi lääneosa ATK piisavalt tugev püsimajäämiseks.

Jõukamad põllumajanduspiirkonnad: Ülem- Reini madalik, Baieri Liidumaa, Kesk- Saksa mäestiku põhjajalam.

JAAPAN

Jaapani kliimaolud on ühed soodsaimad terves Ida- Aasias. Riik läbib mitut agrokliimavöödet, enamus asub siiski parasvöötmes ja niiskes lähistroopikas. Vegetatsiooniperiood on vastavalt 7 ja 8- 10 kuud, viimasel juhul võib saada ka kaks saaki aastas. Niiskust jätkub aastaringi, pigem on seda liiga palju. Põldudel tuleb jälgida, et need liiga palju niiskust ei saa, vaid parajalt. Sageli esineb torme ja uputusi, esineb ka ootamatuid külmalaineid ja isegi tuiske, niisiis peab põllumajandus olema suhteliselt vastupidav ilmakapriisidele.

Enne sõda kuulus maa peamiselt mõisnikele, kes rentisid maad talupoegadele. Kasvatati riisi ja köögivilja, mägede nõlvadel ka teepõõsast. Loomakasvatust peaaegu ei eksisteerinud, kasvatati vaid siidiusse.

Praegu on endiselt riisi- ja köögiviljakasvatus Jaapani põllumajanduse põhiharud. Hästi on arenenud ka puuviljakasvatus, endisest rohkem kasvatatakse ka teepõõsast aga ka suhkrupeeti ja suhkruroogu. Loomakasvatuse, mis on tööstusliku iseloomuga (linnuvabrikud ja tornlaudad), tarbeks on osa maid jäetud söödakultuuride alla. Piimakarja peetakse enim suurt taludega Hokkaido saarel, mujal on levinud linnu- ja seakasvatus.

Traditsiooniline siidiussikasvatus ei tasu end tänapäeval enam ära ja on oluliselt vähenenud.

TAANI

Taani peamiseks loodusvaraks on viljakad mullad ja pehmed kliimad. Efektiivsete temperatuuride summa on umbes 2500º, vegetatsiooniperiood 8-9 kuud. Talv on pehme, ilma püsiva lumikatteta.

Taani ATK paikneb ühtlaselt üle kogu riigi, selle eksportharud on liha- ja piimatööstus, õlletööstus ja toidurasvade tööstus. Väga heal tasemel on põllumajandusmasinate ja toiduainetööstuseseadmete valmistamine.

Pärast sõda lõpetasid pooled talud tegevuse, seetõttu langes eriti piimatoodang. Säilinud talud on spetsialiseerunud vaid ühe kindla saaduse tootmisele, mis võimaldab vähendada tootmiskulusid ja müüa konkurentidest odavamalt. Kui paljudes riikides toetab riik põllumajandust, siis Taanis sellist kommet ei ole, sest suurem osa riigi tulust tulebki ATK-st. See on ka üks põhjustest, miks ATK on koondunud peamiselt just teenustele ja masinaehitusele.

VENE FÖDERATSIOON

Vene Föderatsioonis on talv pikk ja külm ning tootmiskulud suuremad kui üheski teises riigis. Agroklimaatiliselt on iseloomulik:

• lühike vegetatsiooniperiood, mis annab vaid ühe saagi aastas. Saagi säilitamine on kallis ja raske; tööjõust on suvel puudus, talvel aga vastupidi.
• väike efektiivsete temperatuuride summa, mitte kusagil ei ulatu see üle 4000º. See välistab mitmete vajalike ja tulusate kultuurtaimede kasvatamise.
• Sagedased põuad ja ikaldused eriti lõunapoolsematel soojematel aladel.

Erinevates kliimavöötmetes väljenduvad need jooned erinevalt. ¼ Venemaast hõlmab ju Arktika ja Lähis- Arktika, 1/3 hõlmab väheviljakate muldadega ja vilu kliimaga jahe parasvööde, kus on võimalik vaid vähetulus põllumajandus. Mõõdukas parasvöötmes on vaatamata väheviljakate muldadele ja jahedale kliimale üsna elujõuline, kohati isegi tulus põllumajandus võimalik, eeldusel, et seal tehakse tõsiselt tööd ja parandataks maid.

Suurem osa maadest asuvad siiski soojas parasvöötmes. Seal on viljakad, kuid õrnad mullad, vegetatsiooniperiood on keskmise pikkusega ja efektiivsete temperatuuride summa on 2400º. Eriti head, võiks öelda maailma ühed parimad põllumajanduslikud tingimused nn Kabunimaal, kuid see maanurk on isegi Eestist väiksem.

Maaparandust, muldade kuivendamist ja kunstlikku niisutamist on tehtud Venemaal vähe ja lohakalt, mullakaitse areng on üsna algeline. Kui maa korda tehtaks, siis suudaks Venemaa oma rahva suurepäraselt ära toita.

Joon. 4. Venemaa ATK-d iseloomustav tabel

Venemaa Föderatsiooni ATK võib jagada kolmeks. (vaata joon. 4).

UNGARI

Euroopa kohta on Ungaril väga soodne agrokliima: 7- 8 kuune vegetatsiooniperiood, 3000° ületav efektiivsete temperatuuride summa ning piisav sademete hulk, vaid Ida- Ungari vajaks suviti kunstlikku niisutamist. Mullad on väga viljakad.

Arenenud on nii taime- kui ka loomakasvatus. Esimese põhiharudeks on teravilja, köögivilja, puuvilja ja viinamarja kasvatamine. Oma riigi tarbeks toodetakse aga ka suhkrupeeti, päevalille, tubakat, kartulit ning mitmesuguseid söötasid. Loomakasvatuses on esikohal liha- aga ka munatootmine, piimakarja- ja lambakasvatus on teisejärgulised.

MEHHIKO

Mehhikos eristub peamiselt kolm kliimavöödet. Riigi lõunaosas on niiske ning palav kliima. Saadakse kaks, vahel isegi kolm saaki aastas. Põllumajanduse arengut on pidurdanud väheviljakad ja õrnad mullad, tugev soostumine ja liigniiske kliima madalikel. Samuti ka järskude nõlvade rohkus ja mulla ärauhtumine.

Lõunaosas valitseb mõõdukalt soe ja niiske kliima, kuid kuna absoluutkõrgus on suur, siis saadakse vaid üks saak aastas. Vahel esineb ka põua- ja ikalduseaastaid. Mullad on viljakad, kuid veed uhuvad neid tihti minema. Selles piirkonnas on rohkesti järskusid nõlvasid ning vulkaane.

Põhja- Mehhikos on valitsev kuiv kliima, vajalik on kunstlik niisutus. See tasub end aga ära, sest vegetatsiooniperiood kestab aasta läbi ja soojust on palju. Mullad on äärmiselt õrnad ja vajavad parandamist ning kaitset.

Mehhikos esineb mitut tüüpi põllumajandeid:

Ülekaalus on elatusmajandus, kus talupoeg või indiaani kogukond toodab enda tarbeks maisi, ube ja kaktuseviina.

Istandused paiknevad enamasti lõunas ja kagus, neid harivad palgatöölised. Ka kauba esmane töötlemine toimub seal. Toodetakse suhkruroogu, kohvi, tomateid, siseturule ka tubakat. Henekiniistandustest saab jämedat kiudu, millest tehakse suhkrukotte.

Rantšod on tekkinud endiste mõisate asemele, seal tegeldakse lihaveiste kasvatamisega kauboide järelvalve all. Enamus neist paiknevad kuivas Põhja- Mehhikos.

Kaubatootmistalud esinevad Loode- ja Põhja-Mehhiko niisutusmaadel. Kasvatatakse puuvilla, aed- ja köögivilja, suhkruroogu, nisu ja riisi. ATK moodustavadki peamiselt sellised talud koos kokkuostufirmadega. Kesk- Mehhikos tegeldakse peamiselt euroopaliku loomakasvatusega.

ECUADOR

Ecuador kuulub Ladina- Ameerika vaeseimate riikide hulka. Riik asub igaveses troopikakuumuses, sademete hulk väheneb põhjast lõunasse liikudes varieerudes vihmametsade niiskusküllusest kuni poolkõrbete kuivuseni. Mullad on kivised, kuid viljakad.

Ecuadori põllumajanduses on valitsevad istandused ja mõisad. Kaua aega oli suurim riigi heaolu tagaja kakao. Majandus sõltus ainult ühest kultuurist, seega valitsev oli monokultuur. Nüüdseks on koos kakaoga ka sama tähtsaks muutunud banaanid. Kasvatatakse ka kohvi, suhkruroogu ja tsitrusvilju.

Mõisnikud rendivad oma maad talupoegadele, kes kasvatavad kartulit, türgi uba, bataati, maniokki, rannikul ka maisi. Rentnikke on palju ning enamus rendist makstakse natuuras, mille mõisnik müüb edasi linnarahvale toiduks. Enamiku teraviljast ja muud toiduained peab Ecuador ise sisse vedama.

Ecuadori metspiirkonnas on levinud ja majanduslikult oluline ka metsakorilus. Korjatakse kiinapuu koort, kautsukit, taguapalmi kõvu vilju.

SAIR

Sairis vahelduvad vihmane ja kuiv aastaaeg. Sademeid on piisavalt või liiga palju, soojavarud väga suured. Kliima on küll soodne, viljakaid muldi leidub aga vaid lapikestena. Enamus mullastikust on väheviljakad või hoopis viljatud (eriti niiskes põhjaosas). Mullad on väga õrnad.

Sairi põllumajanduse tähtsaima sektori moodustavad talud, kes annavad ka kaubatoodangut. ATK on tänu neile arenemas. Leidub ka istandusi ning elatusmajandust.

Enamasti kasvatatakse maniokke, banaane, maisi vähemal määral ka nisu ja riisi. Kuivemas lõunaosas peetakse ka lihakarja, mujal on see nigela rohukasvu ja tsetsekärbeste tõttu võimatu.

Eksportkaupu annavad õlipalm, puuvillapõõsas ja kohvipuu, aga välja veetakse ka kautsukit, kakaod, banaane, teed, maapähklit, seesamiõli jm. Monokultuur ei ole erinevalt enamikele musta- aafrika piirkondadele levinud, kuid ka seda esineb üksikutes piirkondades Sairis.

EGIPTUS

Egiptuse 100 miljonist hektarist on asustuskõlblik vähem kui 5 mln ha. Ülejäänud on veetu ja viljatu kõrb, üks elutuimaid kogu maailmas. Enamuse asustuskõlblikust maast moodustab Niiluse org ja delta, ülejäänud on rannikuäärsed alad ja oaasid. Vegetatsiooniperiood võiks kesta soojavaru poolest kogu aasta, kuid vihma ei saja peaaegu üldse ja nii sõltubki kogu põllumajandus vaid kunstlikust niisutusest. Vesi saadakse Niiluse jõest. Nii saabki kasvatada vaid ühe saagi aastas, kui sedagi.

Egiptus on taimekasvatusmaa. Omatarbeks kasvatatakse nisu, riisi, sibulat, oaasides aga ka datlipalmi. Peamise tulu moodustavad siiski suhkruroog ja puuvill. Roogu töötleb suhkrutööstus. Puuvilla seemnetest pressitakse toiduõli. Tänu puuvillale on ka kergetööstus üks egiptuse peamiseid tööstusharusid. ATK on alles kujunemas, selle peamisteks osadeks on väetiste valmistamine, niisutussüsteemide rajamine ja hooldamine, milleta põllumajandus Egiptuses eksisteerida ei saa.

USBEKISTAN

Põllumajanduse looduslikeks eeldusteks, nagu Egiptuseski, on kliima ja vesi, oaasimullad on inimese kätetöö. Vegetatsiooniperiood kestab 8- 10 kuud, soojavarud küünivad 4000- 5000° . Nendes tingimustes saadakse parasvöötme kultuuridelt kaks saaki ning lähistroopilistelt ühe saagi aastas. Kuna sademeid on aga vähe, siis kasutatakse peamiselt kunstlikku niisutamist. Talv on lühike, aga karm.

Usbekistan on puuvilla monokultuuri maa. Puuvilla all on 2,1 miljonit hektarit ja see kulutab ¾ Usbekistani veevarudest. Tulemusena on maad välja kurnatud, sooldumine suur.

Muudele kultuuridele jätab puuvill vähe niisutusmaad ja vett. Põhjapoolsemates oaasides kasvatatakse ka riisi, mis samuti on väga veenõudlik kultuur. Toiduks kasvatatakse ka kõikjal maisi, otra ja köögivilja. Enamuse teraviljast peab Usbekistan siiski sisse tooma. Söödakultuuride all on maad vähe, see seab ranged piirid loomakasvatuse arengule. Sellele vaatamata kasvatatakse lambaid, kitsi ja kaameleid, kellelt saab villa, liha ja ka piima, kõrbe- ja mägikarjamaadel.

Omapärane haru Usbekistanis on siidiussikasvatus, mis annab toorainet siidriide kudumiseks.

TAI

Tai tähtsaimaks loodusvaraks ongi soodne agrokliima. Aasta läbi on soe ja nii kogunebki tohutu soojavaru- seda on kõikjal rohkem kui ükskõik millises teises riigis. Kõige soodsam on põllumajandust viljeleda Menami tasandikul ja Põhja- Tais. Mullad on viljakad ja püsivad tasandikul.

Põllumajandusest sõltub veel siiani enamuste tailaste elujärg. Säilinud on mõisnike maavaldused, talupoegadel on seda vähe. Maapuudus ei ole nii terav nagu muudes selle piirkonna riikides, haritavat maad on 14 milj. ha, veerandilt sellest saadakse kaks saaki aastas. Peamised kultuurid on riis, aga ka mais, bataat ja maapähkel. Viimaseid kasvatatakse just kuivematel aladel ning saadakse üks saak aastas. Hoogu on võtmas kaubaline põllumajandus, veel siiani on tähtis hevea- ehk kautsukiisatandused Malaka poolsaarel. Menami deltas kasvatatakse suhkruroogu, puuvilla ja dsuuti, levinud on illegaalne oopiumikasvatus.

Loomadest peetakse vaid tööloomi, härgi ja pühvleid. Vaid vähesed kasvatavad ka kanu ja isegi sigu. Säilinud on siidiussikasvatus.

LÕUNA- KOREA

Lõuna- Korea kümnest miljonist hektarist on harimiskõlblikku vaid ¼ pindalast. Talv on üsna külm ja lumevaene, kevad kuiv ja palav, suvi vihmane. Vegetatsiooniperiood on pikk ja soojust koguneb küllaldaselt. Sademeid on piisavalt. Sellepärast on viljeldavate kultuuride hulk üsna mitmekesine. Mitmetes kohtades on võimalik saada kaks saaki aastas. Sademete hulk on üsna ebaühtlane, näiteks kevadel tuleb talupojal valmis olla põuaks, suvel aga suurteks üleujutusteks. Mullad on viljakad, ent õrnad.

Kui 1960. aastal oli talude all 0,3 ha, siis praegu on see kasvanud kahe hektarini. Haritavat maad on erinevate allikate põhjal 2- 2,5 milj. ha, sellest pool niisutatav. Niisutusmaad on kõik riisi all, ülejäänud maadel kasvatatakse otra. Muudest toiduviljadest on esindatud kartul, köögivili, sojauba.

Korea on ainulaadne oma zenzenni kasvatamise oskuse poolest, tööstuse tarbeks tegeldakse ka puuvilla- ja tubakakasvatusega. Loomakasvatus on teisejärguline, karjamaad peaaegu olematud. Oluline on tööloomade, eriti härgade pidamine. Kasvatatakse ka sigu ja siidiusse.

LIIBÜA

Suurem osa Liibüast on viljatu ja elutu kõrb, vaid rannikul on võimalik tegeleda põllumajandusega. seal on veidi sademeidki ja talv on pehmem, kui sisemaal. Harimiskõlblikku maad on vaid 2,5 milj ha, rohumaid aga 13 milj ha.

Kasvatatakse ja eksporditakse peamiselt tsitrusvilju, sest olud on kehvad ja riik saab suurema osa oma tulust nafta ekspordist.

OKEAANIA RIIGID.

Kuigi kliima on põllumajanduseks sobiv, tegeldakse seal sellega siiski vähe. Kõik sealsed pärismaalased on harjunud vaikse ja muretu paradiisieluga.

KASUTATUD KIRJANDUS:

Pragi, U., Liiber, Ü., Uibo, M. "Geograafia 10. klassile" Tln Avita 1997
Pragi, U., Raik, H., Velström, T. "Maateadus X kl." Tln. Koolibri