Referaat Alpide kohta

Üldinfo:

Alpid on Euroopa kõrgeim mäestik, mis moodustab Kesk-euroopa lõunaosas 1200 km pikkuse ja 135-260 km
laiuse kaare. Mäestiku teljeosas on kristalsed, servaaladel settekivimid (pms. lubjakivi ja
dolomiit). Bodeni järvest lõunasse Como järveni ulatuv sügav org jaotab mäestiku kaheks: Lääne- ja
Ida Alpideks. Kõrgemad tipud asuvad Lääne Alpides (Mont Blanc 4807m), Ida Alpid koosnevad põhiliselt
madalamaist lubjakiviahelikest (Dolomiidid, Salzburgi ja Karni Alpid). Alpide nõlvult saab alguse
palju energiarohkeid jõgesid: Rein, Rhohe, suurem osa Doonau lisajõgesid (Sava, Drava, Inn, Isar,
Iller), Po ja selle vasakpoolsed lisajõed. Alpide põhja- ja lõunajalamil paikneb Euroopa suurimaid
järvi (Bodeni, Genfi, Como ja Garda järv ning Lago Maggiore). Mäestik on 1800 meetrini metsane,
kõrgemal, 2300 meetrini on lähis alpiinne vöönd, veel kõrgemal alpiniidud, igilumi ja igiliustikud
(liustike kogupindala on 4120 km2 ). Madalate kurude (Väike Sankt Bernhard 2188 m, Sankt Gotthard
2108 m, Splügen 2117 m, jt.) rohkuse tõttu on teestik tihe, mäestikku läbib hulk tunneleid
(tuntuimad Mont Blanc’i, Simploni, Mont Cenis’ ja Sankt Gotthardi tunnel). Palju on kuurorte ning
turismi- ja talispordikeskusi (Davos, Chamonix, Cortina d’Ampezzo, Kitzbühel, Innsbruck, Grenoble
jt.). Alpid on maailma paremini uuritud kõrgmäestik: kuulsaimad uurijad on A. Penck ja E. Brückner.

Alpinism:

Alpinism nõuab eriettevalmistust ja varustust ning oskust võita pinnamoest, kliimast ja kõrgusest
tulenevaid takistusi (kaljuseinad, mägijõed, liustikud, madal õhutemperatuur, hõre õhk, tugev
päikesekiirgus jms.). Esimene eesti alpinistide vallutatud tuntuim mäetipp on Kazbek (1957).

Alpitaimed:

Alpides on kõrgmäestike alpiinse vööndi taimed, mis on kohastunud tugeva tuulega, madala
temperatuuriga jt. raskete elutingimustega. Seetõttu on nad tiheda karvastusega ja madalad, kasvavad
enamasti padjandeina. Suurte õite ja hallide lehtede pärast kasvatatakse dekoratiivseid kellukaid,
emajuuri, jänesekäppi jt.

Alpireljeef:

Alpireljeef on nüüdisajal lumepiirist kõrgemale ulatuvate või varasematel aegadel jäätunud olnud
mäestike tugevasti liigestunud pinnamood: iseloomulikud on järsud kaljused nõlvad, millesse on
lõikunud orvandid, hambulised teravate püramiidtippudega mäeharjad ja sügavad ruhiorud. Et lumepiiri
kõrgus pole igal pool ühesugune, on alpireljeef mäestikes väga erinevas kõrguses (Himaalajas üle
8000 m kõrguses ja Lähis-Uuralis alla 2000 m kõrguses).

Materjal: ENE-st ja geograafia õpikutest.