Fernao de Magalhaesi ümbermaailmareisi madruse päevikust

Augusto Ruivo Guterresi reisipäevik.


Issanda aasta 1519, 20. september.

Jättes hüvasti oma perega, olen nüüd merel, et avastada lühim tee läände vürtsisaarte juurde.
Ekspeditsiooni ülem on mees nimega Fernao de Magalhaes. Meie käsutuses on viis karavelli, nimedega Trinidad, San Antonio, Santiago, Concepcion ja Victoria. Meeskonnaliikmeid on 265 (mina kaasaarvatud).
Ekspeditsiooniks ettevalmistumine võttis aega tervelt aasta. Selle ajaga varuti tohutult joogi-ja toiduvarusid, milleks on: kuivikud, kuivatatud loomaliha, kuivatatud puuviljad, puhas vesi jne.
Pidime laevu sõiduvalmis seadma, muretsesime palju varuosi (purjeid, köisi jne.). Peale kõike seda suurt tööd maismaal, heiskasime purjed ning lahkusime Sanlucar de Barrameda sadamast, olles valmis rasketeks katsumusteks merel.


Issanda aasta 1519, 29. september.

Jõudsime Kanaari saartele, kus täiendasime ja värskendasime oma toidu- ning joogivarusid.
Meeskonna meeleolu on hea, siiamaani on kõik hästi sujunud.


Issanda aasta 1519, 30. oktoober.

Oleme nüüd juba kuu aega seilanud, maad pole kuskil näha. Mehed on endiselt rõõmsad, kuid on tunda, et meeleolu on vaikselt langemas.


Issanda aasta 1519, 28. november.

Kaks kuud on möödunud Kaanari saartelt lahkumisest, toit hakkab juba vaikselt riknema. Kapten hoiab meeste tuju üleval, kuigi mõned hispaania madrused on pisut sõnakuulmatud.


Issanda aasta 1519, 9. detsember.

Jõudsime Ameerika rannikule, sõitsime piki rannikut kuni Cabo Frio neemeni, sealt pöörasime Rio de Janeirosse. Mehed on väsinud, meid on juba mitmed tormid räsinud ning toitki pole kõige parem.
Loodame Rios puhkust saada. Hispaania madruste sõnakuulmatus jätkub, tõsisemaid konflikte pole õnneks veel olnud.


Issanda aasta 1519, 13. detsember.

On Püha Lucy päev ning meie laevastik saabus Riosse, mehed on pisut rõõmsamad, kuna vahepeatuses saavad nad pisut puhata. Täiendasime oma toidutagavarasid nii palju kui võimalik. Hankisime ka pisut puitu.


Issanda aasta 1519, 26. detsember.

Lahkusime Riost ning nüüd seilame edasi lõunasse. Puhanud töötab paremini kui enne Riosse saabumist. Puhkus tuli neile kasuks (nii ka minule).


Issanda aasta 1520, 2. veebruar.

Pärast lahkumist Rio de Janeirost  purjetasime edasi Püha Mary neeme juurde. Päev pärast neeme silmamist kadus lääne pool rannik, meri muutus seal avaramaks ning me arvasime, et olemegi leidnud läbipääsu teisele poole Ameerikat. Tuli välja, et see oli laht, millesse suubus suur jõgi. Panime sellele nimeks Püha Christopheri jõgi. Seal peatusime ning peale pooleteise nädala pikkust puhkust jätkasime täna oma ekspeditsiooni.


Issanda aasta 1520, 30. märts.

Jõudsime San Juliani sadamasse, kuhu Magalhaes otsustas talvituma jääda. Toit on riknenud ning muutunud väga vastikuks, mehed pole ekspeditsiooniga rahul, ka omavaheline koostöö on halvenenud.
Vahelduseks oleme proovinud kala püüda.


Issanda aasta 1520, 15. juuli.

Vilets toit ja edasiste katsumuste kartus oli juba pikemat aega laevadel distsipliini õõnestanud.
Hispaania madruste sõnakuulmatus tõusis haripunkti just talvitumise ajal. Paari ohvitseri
eestvedamisel tõstsid nad mässu. Nad hõivasid meie viiest laevast kolm. Sel hetkel paistis, et ekspeditsiooni saatus on otsustatud. Meie, portugallased jäime Magalhaesiga ja saime tema kindlakäelisust näha.
Ta tegutses kiiresti, vahendeid valimata. Olles meie seast välja valinud kuus ustavat meest,
saatis ta need kirjaga ühele mässulisele laevale. Kuni selle kapten muheldes kirja luges, torkas üks tulnukatest talle pistoda kõrri. Kohe tuli laeva juurde teine paat. Laev vallutati. Nüüd oli jõudude vahekord muutunud.
Pannud laevad lahesuudmesse, sulges Magalhaes mässulistele põgenemistee. Magalhaesi tegutsemiskiirusest ja otsustavusest kohkunud mässajad alistusid.
Kohus oli lühike. Tapetud kapteni pea raiuti maha. Teise laeva kapten neljastati (annaks Jumal, et sellist jäledust minu lapsed ei näeks). Veel kaks mässu alustajat viidi toidu ja relvadeta randa. Mõistes, et ilma madrusteta edasi sõita ei saa, andestas Magalhaes meeskondadele.
Täna on mässust möödunud juba 2 päeva ning õhkkond on rahunenud.


Issanda aasta 1520, 24. august.

Talvitumine on lõppenud ning täna asusime taas teele, toiduvaru on uuendatud värske toidu ja joogiga. Loodame südamest, et eesolevad katsumused tulevad kergemad.


Issanda aasta 1520, 6. november.

Olime seilanud juba peaaegu kaks kuud piki Ameerika rannikut lõuna poole, otsides väina teisele poole Ameerikat. Septembris kaotasime oma esimese laeva, mis ühe lahe uurimisel kaljudele sattus.
Oktoobris, kui me olime juba kaugele lõunasse jõudnud, avanes meie ees kitsas kääruline laht. Lahte sisenemisel polnud kallast näha ning laht osutus hoopiski väinaks, mis oligi tee läbi Ameerika.
Väina mõlemal pool kõrgusid sünged, lumega kaetud mäed. Lõunakaldal põlesid öösiti lõkked, mille tõttu nimetas Magalhaes saare Tulemaaks. Kaotasime oma teise laeva tolles väinas, see deserteerus luurel.
Väin oli jube ning meeskond oli hirmul, öösiti põlesid veidrad tuled ning kõrvu kostsid salapärased hääled, õnneks pääsesin terve nahaga, kuigi olime juba osa meeskonnast kaotanud. Mehed väidavad, et on näinud selles piirkonnas ka hästi suuri kalu, kes auru purskavad ning suuremad kui laevad on. Mina neid ei usu.
Täna väljusime sellest jubedast ja kitsast väinast ning jõudsime suurele veeväljale.


Issanda aasta 1520, 16. detsember.

Oleme päev päeva järel ainult loodesse seilanud, vesi on täiesti rahulik ning mastide kohal
paistab kõrvetab päike, tööd eriti pole.
Nähti jälle neid suuri kalu, ei tea, millal mina neid näen?

Issanda aasta 1521, 5. jaanuar.

Teist kuud järjest pole ilmastikus mingit muutust näha olnud, toit hakkab riknema.
Siiamaani purjetame loodesse.

Issanda aasta 1521, 7. veebruar.

Juba kolmandat kuud pole mingit muutust, kuskil pole maad. Nii kaugele, kui silm ulatub, on vaid vesi, vesi ja vesi…
Toit on halvaks läinud ning joogivesi muudab juba värvi.


Issanda aasta 1521, 26. veebruar.

Asi on juba väga hull. Ikka pole maad näha, aga toit on otsakorral ning allesolev toit on riknenud. Toitume kuivikutest, mis pole enam kuivikud, vaid kuivikutolm segi ussidega, kes on ära õginud kõige paremad kuivikud. Kuivikutolm lehkab vängelt rotikuse järele. Joome kollast vett, mis on juba ammu roiskunud. Sööme ka härjanahka, millega on kaetud grootraa, et vandid katki ei hõõrduks. Päikesest, tuulest ja vihmast on see muutunud uskumatult kõvaks. Leotame seda neli-viis päeva merevees, siis paneme mõneks minutiks hõõguvatele sütele ja sööme ära. Sageli sööme saepuru. Rotte müüakse pool tukatit tükk, aga sellegi hinna eest pole neid saada. Haigustesse on surnud juba 19 meest, veel 30 on pikali ega jaksa tõusta, et aidata purjesid rehvida.  Ohvitserid on anunud Magalhaesi tagasi pöörduma, kuid kapten on kõigutamatu ning ihaldatud maad lähenesid iga päevaga.


Issanda aasta 1521, 6. märts.

Lõpuks ometi maa! Veest kerkivad palmivõrad ning ümberringi on näha väikeseid saarekesi.


Issanda aasta 1521, 16. märts.

Jõudsime saartele, mille põliselanikud on äärmiselt külalislahked. Igasuguse tühja-tähja, nagu peeglite, kammide, klaashelmeste eest tõid nad laevale puuvilju, tapetud sigu, vett ja riisi.
Haiged viidi maale, kus nad jõudsalt paranevad.


Issanda aasta 1521, 9. mai.

Oleksime võinud saartelt edasi sõita, kuid kapten otsustas kohalikku valitsejat aidata sõjas
naabrite vastu.
Maabusime saarele kuuekümnemehelise rühmana, Magalhaes ise oli selle eesotsas. Esimene edu vahetus kiiresti ootamatu ohuga. Metsast väljus poolteisetuhandeline rühm vaenlasi. Meile langes odade ja noolte rahe, musketite kogupaugud peatasid tõmmunahalisi sõdalasi vaid viivuks. Me sattusime segadusse ning Magalhaes käsutas meid tagasi laevadesse. Ise taganes ta viimasena, kahjuks tabasid teda taganemisel kaks mürginoolt, üks tungis tema jalga, teine aga haavas tema kätt. Ma nägin, kuidas ta pillas oma mõõga ja mitmest löögist tabatuna ta langes, meie aga põgenesime. Koos
temaga hukkus veel u.9 meeskonnaliiget.
Kolmest järelejäänud laevast tuli üks põletada, teise vallutasid portugallased. Viimse laeva
juhtimise (kus olen ka mina) võttis enda peale tüürimees el Cano. Meie laevaks on Victoria. Praegu ületame juba tuntuid veekogusid.


Issanda aasta 1521, 15. detsember.

Saatus ei ole meile armuline, suurte pingutustega jõudsime Hea lootuse neemeni, kus oleme juba mitu nädalat pärituult oodanud. Veel 15 meest on surnud nälga ja haigustesse.


Issanda aasta 1522, 9. juuli.

Pärast üheksat nädalat ootamist Hea Lootuse neemel ning kaht kuud seilamist pikki Musta mandri rannikut jõudsime Roheneemele. Oleme kõik kurnatud ja haiged, veel 5 meest surid haiguse kätte, mina olen veel terve, kuid väga nõrk.
Huvitav on see, et kui me saabusime, arvasime, et 9. juuli on kolmapäev, kuid oli hoopis
neljapäev. Millest selline ajalünk?


Issanda aasta 1522, 6. september.

Lõpuks ometi kodus, just täna heitis Victoria ankru Sanlucar de Barrameda sadamas. Ainult üks laev viiest ja ainult seitseteist meest kahesaja kuuekümne viiest on tagasi kodumaale jõudnud.
Ümbermaailmareis - tuhandete meresõitjate unistus – oli teoks saanud. Tõestasime, et Maa on ümmargune, kuid kahjuks ei leidnud me lühemat teed vürtsisaartele. See oli pikk ja vaevaline retk, kuid ma olen uhke, et selles osalesin. Minagi olin üks esimestest, kes purjetas ümber Maa.