Väike prints ja rebane

Katkend "Väikesest printsist"
Antoine de Saint-Exupery

     "Minu elu on üksluine," ütles rebane, "Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad
jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks
nagu igavavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks me elu otsekui
päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised
sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jalaastumine kutsub mind oma urust välja
otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö. Viljast
pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed.
Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. ja ma
armastaksin tuule sahinat viljas..."
     Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
     "Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
     "Kangesti tahaksin," vastas väike prints,"ent mul pole kuigi palju aega.Mul on vaja
endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
     "Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane."Inimestel pole enam
aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste
käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru.
Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
     "Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
     "Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale,
vaat nii, rohu peale.Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi.
Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."
järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
     "Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane."Kui tuled näiteks
pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma.
Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun ma juba
rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled
ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni
pidada traditsioonidest."

     Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles
rebane:
     "Ah, küll ma nüüd nutan!"
     "See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise
tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
     "Aga muidugi," ütles rebane.
     "Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
     "Kindlasti," vastas rebane.
     "Siis pole sul sellest mingit kasu."
     "Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."