PÄIKESED
E. Niit

Kui ma olin veel laps,
muhelesid sa mulle, päike.
Oma kiiri
lubasid sa mul püüda.
Need olid nagu juuksed,
mida võis sasida ja siluda.
Ja sa naersid mulle,
sa ei kõrvetanud mu käsi.

Kui sirgusin
hakkasin ma nägema sind teisiti, päike.
Siis olid sa mulle kauge unistus,
kauni võrdpilt.
Ma vahtisin sind täis hardust.
Mu päikesekujutlusse nõrgus
tulevase kaotuse kurbus.
See tegi mu igatsuse
endisest ilusamaks.

Varahommikul,
kui kedagi ei olnud nägemas,
rebisin ma su kiirtest mõned niidid
keelteks oma südame punasele pillile.
Siis hakkas see laulma lapsemeelset viisi,
nuttis ja naeris.
Ta naeris rõõmust
ja nuttis ilust.
Mulle tundus, et sinagi oled harras
mu südame laulust.

Miks te ütlesite mulle,
aastate targad raamatud,
et maailmas on nii palju päikest.
Mu lapsepõlve päike
tuhmus mu igatsusete valgusest,
millele ta ise oli olnud võrdpilt.