Geenisiirdega taimedest ja loomadest
MARET MERISAAR

Avalikul loengul Teaduste Akadeemia majas rääkis professor Mart Saarma geenitehnoloogiliste uuringute võimalikest kasulikest rakendustest ja nende ohtlikkusest inimkonnale.Väga lihtsustatult väljendudes leiutati 1972. aastal nn geenikäärid, millega erinevate organismide geene lõigata ja «kokku kleepida» saab. Tegelikult on need ensüümid, mis lõhuvad DNA ahelaid selliselt, et erinevate liikide geene saab ühendada ja tekitada ka geene, mida looduses ei leidu. Hiljem õpiti võõrgeene ka katseloomadesse, eelkõige hiirtesse, siirdama, et uurida mitmesuguseid bioloogilisi ja meditsiinilisi probleeme.

Murranguliseks oli nn geenirikkega (knock out) hiire valmistamine, selliste hiireliinide aretamine, millel teatud geeni toimimine on pärsitud. Sel teel on saadud selgust pärilike haiguste toimemehhanismi kohta,
suur perspektiiv on meetodil bioloogilise arengu, eriti närvisüsteemi arengu mõistma õppimisel. Teisi loomaliike peale hiirte sellistes katsetes kasutada pole õnnestunud.
Suuremaid geenisiirdega loomi, ennekõike lambaid ja lehmi, kasutatakse ka biotehnoloogilises tööstuses, et toota ravimpreparaate. Samuti võimaldab geenitehnoloogia luua uusi ravimtaimi ning loob
võimalused ravimpreparaatide ja vaktsiinide tootmiseks elavas taimes. Geenitehnoloogiliste meetoditega saadud uute omadustega kultuurtaime näitena demonstreeriti publikule slaidi gerberabuketist, kus
õievärvi sünteesi mõjutava geeni siirdamisel oli saavutatud väga erineva värvitooniga järglasi.
Juba 1975. aastal tõstatasid California teadlased probleemi geenitehnoloogiaga seotud riskidest, meetodi areng on tekitanud jätkuva diskussiooni selle kasutamise piiridest. Eriti ägedaid kõnesid geenisiirdega
taimedest ja loomadest valmistatud toiduainete vastu peetakse Europarlamendi roheliste fraktsioonis. Välja arvatud mõned sojaubadest valmistatud importkonservid, ei tohiks Eestis sellist kaupa veel leiduda,
Skandinaavia maades aga küll. Samas kasutatakse kokakoola jpt karastusjookide valmistamisel suhkrute konverteerimiseks ensüüme, mida elavas looduses ei leidu ja mis on tekitatud geenitehnoloogiliste
meetoditega. Lõppsaaduses, karastusjoogis neid enam ei ole.
Hoolimata protestikampaaniatest, mis nõuavad geenitehnoloogiliste katsete lõpetamist, võiks geenisiirdega muudetud lambaid kasutada näiteks suurema koguse villa saamiseks, arvas Mart Saarma.

Geenitehnoloogia saavutuste negatiivse näitena võib tuua sportlaste kasutatavaid lihaste kasvu ja punavereliblede tootmist stimuleerivad dopingained. Tänapäeval on need väga raskesti tabatavad, kuna
tegemist on endogeensete kasvustimulaatoritega, mis mõjutavad organismis toimuvaid protsesse laboratoorsetele kontrollivahenditele väga kättesaamatul tasandil. Mõningate hinnangute alusel kujutab kuni 90% tippspordist endast dopingukontrolli ja farmaatsiatööstuse võidujooksu.
Teisest küljest võib positiivsete saavutuste seas nimetada geeniteraapiat, mis tähendab, et geenirikkega inimese keharakkudesse (rike avaldub tavaliselt kas vere- või närvihaigusena) siirdatakse puuduv geen,
mis hakkab vajalikku valku (näiteks hemoglobiini) tootma.
Enamikus maades reguleeritakse geenisiirdealast uurimistööd seadustega. Euroopa Liidus sätestavad selliseid uurimistöid kaks väga ranget direktiivi, mis võeti vastu 1990ndate aastate alguses, ja Skandinaavia maades kehtestati sellised seadused 1995. aastal. Iga konkreetse katse läbiviimiseks tuleb hankida luba vastavalt ekspertkomisjonilt. Need direktiivid teevad teadusliku uurimistöö väga tülikaks ja
bürokraatlikuks, kuid samas tuleb tunnistada, et geenitehnoloogias ongi tarvis erilist hoolikust. On üpris selge, et geenisiirdega loomi ja taimi uurimistöös kasutada on hädavajalik, kuid seda peab tegema kõiki
riske enne läbi kaaludes.

"Postimees" 1997