Rahvastiku antropoloogiast
J.Aul

     Kui palju me teame oma kodukoha elanike välistest tunnustest, nende mitmekesisusest ja iseärasustest. Mida me teame elanike tervislikest eeldustest ja füüsilisest töövõimest? Need on olulised antropoloogilised küsimused, millest on huvitatud arstid, sotsioloogid ja ka tulevased põlvkonnad.

     Antropoloogiliste uuringute läbiviimiseks teostatakse mõõtmisi elanikkonna hulgas.
Antropoloogilistel mõõtmistel saadud andmete põhjal tehakse kõigepealt kindlaks mõõdetute üksiktunnuste arengutase. Tutvume järgnevalt kõige olulisemate tunnustega.
     Alustame värvitunnustega - silmade (iirise) ja juuste värviga. Need tunnused on peaaegu puhtal kujul tingitud geneetilistest teguritest. Eestlaste hulgas on ülekaalukas hele silmavärvus, tumedasilmseid on vaid 15 % elanikest. Ka juuste värvilt domineerivad eestlaste hulgas heledad juuksed.
     Keha mõõtudest on kõige olulisem keha pikkus. Selle kaudu saab hinnata keha proportsioone ja teiste kehamõõtude arengutaset. Teatavasti on keha pikkus viimaste aastakümnete jooksul suurenenud kuni 2 cm võrra võrreldes andmetega 1940-ndatest aastatest, mil keskmine mees oli 175 cm pikkune ja naine 162 cm pikkune. Mida pikakasvulisemad on inimesed, seda sihvakam on ka nende kehaehitus.
     Kehakaal oleneb suuresti välistingimustest, kuid see on üks kehaehitust iseloomustavaid tunnuseid. Keskmine kehakaal oli 1940.a. meestel 72 kg ja naistel 63 kg. Ebanormaalselt täidlased olid 3% meestest ja 4,6 % naistest.
     Pea kuju ja suuruse järgi võib eestlasi jagada kahte erinevasse rühma - lühipealised ja pikapealised. Näo kuju, nina, silmade ja teiste välistunnuste alusel on võimalik otsustada, millisesse süstemaatilisse rühma ( rassi) eestlased kuuluvad ja missugune võiks olla nende umbkaudne päritolu.
     Eestlaste rassiline pilt hakkas selguma juba kolmekümnendatel aastatel. Põhiliselt on siin tegemist ida- ja läänebalti (põhja-) rassiga. Mõlemad rassid on heledavärvilised.
    Läänebalti rassi (40 %) kuuluvad isikud on võrdlemisi pikakasvulised, sihvaka kehaehitusega, pikapealised, kitsanäolised ja kitsaninalised. Läänebalti rassi kuuluvaid isikuid on rohkem  põhjapoolsetes Eestimaa maakondades.
    Idabalti rassi (30%) iseloomustavad vastupidised tunnused ja neid leidub rohkem  lõunapoolsetes Eestimaa maakondades.
    Läänebalti rassi levikukeskus paikneb peamiselt Skandinaavias, idabalti rassi levikukeskus aga Läänemere idapoolsetel aladel ( Soomes, Ida-Eestis, Loode-Venemaal).
    Peale lääne- ja idabalti rassitüüpide eristus ka nende vahepealne heledavärviline segatüüp, keda on kuni 15 % elanikest.
    Heledavärvilistest eristub tumedavärviline segatüüp inimesi, keda on eestlaste hulgas kuni 15 % ja kes arvatakse olevat sisse rännanud lõunapoolsetelt aladelt.

Ajakirjast "Eesti Loodus"