Bussisõit

TEGELASED: Leopold, Hugo, tädikene ja bussijuht Villi.

Kaks poissi kõnnivad tänaval ja söövad pulgakommi.

LEO: Kuule, Hugo, läheks äkki täna ehitusele.
HUGO: Mis ehitusele?
LEO: Ahjaa, õige küll, sina ei tea ju.( võtab pulgakommi suust ja hakkab rääkima) Noh me käisime eile Mardiga seal prügila taga ehitusel.
HUGO: ( jääb järsult seisma ja võtab pulgakommi suust) Aga… aga seal ei tohi ju käia. Alles eelmine aasta jäi seal kaks poissi kadunuks.
LEO: (kõnnivad edasi) Ei noh, see on ainult paljas kuulujutt, et meievanused sinna ei läheks.
HUGO: (vaatab pikalt Leod) Oled sa ikka kindel?
LEO: Muidugi! (puristab koos pulgakommiga) Usalda mind!

Kohale sõidab buss ja poisid lähevad peale. Imelikul kombel on bussis ainult 4 inimest. Bussijuht, poisid ja üks vanatädi, kes räägib vaikselt iseendaga. Buss sõidab metsani ja järsku jääb see seisma.
Järgneb vaikus.

BUSSIJUHT: (tõuseb püsti ja köhatab) Rahvas… rahu, ainult rahu. Bussi mootor on läbi ja ma kahjuks ei saa ka uksi lahti teha. Peame ootama, kuni keegi meile appi tuleb. (istub hetkeks aga tõuseb siis kohe püsti) Ja muide, minu nimi on Villi! (istub rahulolevalt oma toolile ja hakkab ajalehte lugema)


Poisid hakkavad omavahel rääkima

LEO: Kuulsid või?
HUGO: (närviliselt) No miks ma siis ei kuulnud?
LEO: No mis me siis teeme, terve päev on ära rikutud, kui me peame siin bussis istuma.
HUGO: (viskab oma pulgakommi aknast välja ja kargab järsku oma toolile püsti) Ohohh! Ma tean, ronime akna kaudu välja ja edasi läheme jala.

Hugo ütles seda väga kõva häälega, nii et ka bussijuht Villi seda kuulis. Villi tõusis püsti ja Hugo vajus samal ajal vaikselt oma toolile tagasi.

VILLI: (rahulikult) Ei, ei, ei ja veelkord ei. Minu bussis te sellist trikki küll ei tee. (istub maha
ja loeb oma lehte edasi).
LEO: (irvitades) Ehee… hea plaan sul küll.
HUGO: (vihaselt) No mõtle siis parem välja.(pomiseb enda ette) Kanaaju!

Poisid istuvad vaikuses ja vana naine hakkab kõvasti ja valesti laulma.

Kollased juuksed, rohekas kleidike,
Lühike veidike, minu kleidike
Ära sina kunagi võta plekke sisse,
Ära sina kunagi la-la-la-la-la-la.
La-la-la-la-la-la-la-la-la-la-la
La-la-la-la-la-la-la-la-la.

Villi tõuseb püsti ja hakkab ka kaasa laulma. Poisid naeravad nii, et kõhud kõveras. Leo paneb naermise ajal käed näo ette ja Villi ning tädike lõpetavad laulmise.

VILLI: (küsib Hugo käest) Poiss, miks su sõber nutab?
HUGO: (imestab, kuid teeb siis kohe kavala näo pähe) Ah tema! Ta lihtsalt peab poole tunni pärast kodus olema, et siis lennuki peale jõuda.

Leo naerab kogu aja järjest kõvemini.

VILLI: Mis lennuki peale?
HUGO: Me peame täna koos Austraaliasse sõitma.
VILLI: (vangutab pead) Oi, oi! Siis on küll paha lugu. Äkki ma aitan teid siis kuidagi?
HUGO: Te ei saa meid kuidagi vist aidata (ohkab sügavalt). Meie ainuke lootus on aknast välja minemine (ohkab veel sügavamalt). Aga noh…
VILLI: Sel juhul,poisid, ronige ruttu aknast välja ja jookske kodu poole.

Poisid tõusevad püsti ja ronivad aknast välja. Leo naerab siiamaani.
Koos hakkavad nad jooksma linna poole. Lõpuks nad peatuvad ja istuvad murule.

LEO: Hea plaan sul!
HUGO: Aitäh!!!
LEO: Kuule, ma arvan, et ärme lähe siis ehitusele.
HUGO: (tõsiselt) Jah, ma arvan ka sedasi.
LEO: Lähme siis koju!
HUGO: (mõlemad tõusevad püsti ja hakkavad linna poole kõndima)

Poisid kaovad silmapiirilt. Kuid vaikselt on nende juttu veel kuulda. Nad räägivad, milline pulgakomm on ikka kõige parem. Kui poisse pole enam üldse näha ega kuulda, sõidab mööda sama buss, mille sees Villi laulab koos tädikesega.