Vaaraosipelgad
Vambola Maavara

     Aegade jooksul on paljud putukad loobunud oma ürgsetest elupaikadest ja siirdunud inimese lähedusse, leides siin paremat toitu ja soodsamaid tingimusi sigimiseks ning levimiseks. Mõned on leidnud sobiva elupaiga hoonetes ja muutunud koos inimesega isegi linlasteks.
     Sipelgate hulgas teatakse 17 inimjärgivat liiki, kelledest tuntuim on tilluke radsiklane - vaaraosipelgas (Monomorium pharaonis). Tema ürgkodumaaks peab enamik autoreid Indiat või Sunda saari, aga seda on võimatu täpselt öelda, sest ajal, mil vaaraosipelgat jälgima hakati, oli ta juba troopikas ja subtroopikas laialt levinud. Liigi esmakirjeldus pärineb loodusuurijalt K. Linnelt. Väidetakse, nagu oleks Linne kirjeldatud sipelgaisendid leitud muuseumisse toodud vaarao muumiast; liigi pesitsustavasid arvestades pole see ka päris võimatu. Euroopast leiti vaaraosipelgas esmakordselt 1828.a. Inglismaal kaminakivide vahel pesitsemas.
     Vähem kui 150 aastaga on vaaraosipelgas, tänu inimese tahtmatule kaasabile, jõudnud kõigile mandritele ja vallutab üha uusi alasid. Praegu räägitakse temast juba kui kosmopoliidist. Troopikas elab vaaraosipelgas peamiselt vabas looduses, pesitsedes mullas, kivide all, teiste sipelgate ja termiitide pesades, kuid tungib ka inimelamutesse. Euroopas on külmakartlik vaaraosipelgas täielikult kolinud hoonetesse. Mida kaugemale põhja poole, seda rohkem on ta levik seotud asulate ja linnadega, kus leidub köetavaid hooneid. Suurlinnades elab ta ka tänavate all, soojustrasside läheduses, levides neid kommunikatsioone pidi majast majja, kvartalist kvartalisse.
     Ükski meil looduses elav sipelgas ei sarnane suuruselt, värvuselt ega kehakujult vaaraosipelgaga. Ta töölised on ainult 2-2,5 mm pikkused ja väga saledad - suurim läbimõõt vaevalt 0,5 mm. Seetõttu saavad nad pugeda väga kitsastesse pragudesse ja avadesse, mingi ruumi sulgemine nende eest on praktiliselt võimatu. Värvuselt on nad määrdunud-kollased. Emased on töölistest 2 korda suuremad ja ka tumedamad, pruunikad. Kui meie teiste sipelgate emased on enamasti väheliikuvad ja püsivad pesasügavuses paigal, siis vaaraosipelgate emaseid nähakse sageli koos töölistega ringi lippamas.
     Vaaraosipelgad võivad iga maja kiiresti ja kergesti läbi uurida, kuid pesa teevad nad siiski ainult teatavatesse kohtadesse ja nende liikuminegi piirdub hiljem üsna kindlate ruumiosadega. pesa tehakse võimalikult toidukoha lähedusse, kuid otsustav on mikrokliima - pesitsemiseks on optimaalne suur õhuniiskus ja soojus üle 20 kraadi. Miinustemperatuuride juures vaaraosipelgad surevad, 10 kraadi juures aga muutuvad väga loiuks. Seetõttu on korratult köetavad majad vaaraosipelgatele ebasobivad, talvel kütmata hooneis ootab neid aga kindel hukkumine.
     Sipelgapere suuruseks on Kesk-Euroopas mõnisada töölist ja sada või poolteistsada emasipelgat. Emade suur arv tagab pere jõudsa juurdekasvu. Vaaraosipelgatel on kalduvus pereheitmisele. Ta pered pole eriti seotud pesapaigaga nagu teistel sipelgatel. Kui avastatakse uus söödamaa, otsitakse läheduses ka sobiv pesapaik, kuhu siirdub osa töölisi, võttes kaasa ka emaseid ja hauet. "Mustlaslik" eluviis annab vaaraosipelgatele suure kohanemisvõime, soodustades levikut ja paljunemist.Ürgselt on vaaraosipelgas röövtoiduline, kunagi moodustasid tema põhitoidu putukad, keda ta praegugi eelistab. Inimese kaasüürilisena lepib vaaraosipelgas paratamatult meie toiduga.
     Vaaraosipelgas pole suur ehitusmeister, rahuldudes käigustikega, mis enamasti paiknevad ligipääsetavates kohtades: müürides, põranda all või seintes soojatorustike läheduses, eriti kohtades, kus on piisavalt rõske. Vaaraosiplegate leidlikkus pesapaiga otsimisel on piiramatu. Eelistatud elukohtadeks on pesumajad, haiglad, sööklad, restoranid. Vaaraosipelgate leidmine viimatinimetatud rohke külastatavusega paikades on ilmselt ka hooletute reisijate süü.
     Vaaraosipelgast on kujunenud oluline hügieenikahjur. ta võib levitada haigusetekitajaid - streptokokke, paratüüfust, tuberkuloosi, bakterialldüsenteeriat ja polüomeliiti. Vaaraosipelgatega võitlemine on keeruline. Kontaktputukamürgid hävitavad küll töölised, kuid emasipelgad ja haue jäävad pessa alles.Emasipelgad on mürgiresistentsemad. Ohtu haistes võivad nad põgeneda ja varjuda kaugemates käikudes, elatudes seal kuude kaupa oma vastsetest. Paremaid tulemusi on andnud mürkhõrgutiste kasutamine, mida töösipelgad ka pessa tassivad. Mürkhõrgutis valmistatakse näiteks inimesele ohutust booraksist: 400 g suhkrut, 100 g mett, 60 g booraksit - lahustada liitris vees. Lahus pannakse madalate tassikestega sipelgate poolt külastatavatesse kohtadesse.

Ajakirjast "Eesti Loodus" nr.4, 1971