URBANISEERUMINE

     ÜRO ekspertide arvates elab selle sajandi lõpus umbes 60% maailma elanikest linnades. Eriti drastilised vormid omandab linnastumine arengumaades, kus linnad kasvavad tänu nii linnarahva kõrgele sündimusele kui uute inimeste saabumisele maarajoonidest. Viimased vahetavad maaelaniku vaesuse linnaelaniku vaesuse vastu, sest vaatamata kõigele on linnades sanitaartingimused paremad kui maarajoonides, põhjustades väiksema suremuse ja linnade põhilise juurdekasvu just südimuse läbi. (Maailma esimeses miljonilinnas Londonis oli asi vastupidi, vaatamata suurele suremusele kasvas ta eelmise sajandi keskpaigani põhiliselt tänu migratsioonile maalt - see näitab kuivõrd, vaatamata arengumaade rasketele oludele, on elutingimused siiski paremaks muutunud.)

     Olukord sellistes miljonilinnades (Mexico City, Sao Paulo, Lagos, Kairo, jt.) on eriti raske tänu sellele, et enamus nende elanikke on nn. mitteametlikud elanikud. Tihti tekkivad terved linnad juhuslikult kättesaadud materjalist ehitatud osmikutest, kus puuduvad mistahes sanitaarsed rajatised. Selliste linnade tekke põhjused on eelkõige kõrge sündimus viimastel aastakümnetel.

[Anne Villems raamatust The First Global Revolution, by A.King, B.Schneider, 1991.]