Suitsupääsuke

    Algselt on suitsupääsuke elutsenud looduslikes koobastes ja ehitanud oma pesa nende lae alla. Hiljem on ta siirdunud inimese poolt ehitatud hoonetesse - lautadesse, kuuridesse, küünidesse jm., isegi
eluruumidesse, kui sinna on vaba sissepääs.
     Meie tingimustes on suitsupääsuke levinud peaaegu eranditult inimasulates. Eelistatud on maa-asulad, linnades aga esineb ta ainult vähesel arvul ja sedagi äärealadel. Vahel pesitseb ka maanteesildade ja
väiksemate truupide all ning kaldajärsakute suuremates koobastes.
     Inimese suhtes on suitsupääsuke mõõdukalt usaldav ja rahulik.Pesa kinnitab suitsupääsuke külgepidi laepalgi või seinakarniisi külge. Harva leidub tema pesi ka hoonete välisseintel räästa varjus. Mõnel pool pesitseb ta aga veel praegugi looduslikes koobastes, jämedate okste all jm.
    Pesaehitust alustab suitsupääsuke varsti pärast saabumist ja seda teevad mõlemad partnerid. Uue pesa ehitamiseks kulub keskmiselt nädal aega (4 - 8 päeva). Pesa on ülalt lahtine poolkera porist ja savist,
mida linnud on süljega immutanud ning millesse nad põimivad õle- ja rohukõrsi, jõhve, karvu ja sulgi. Pesa sisemus vooderdatakse rohukõrte ja sulgedega.
    Oma pesapaigale ja pesale on suitsupääsuke väga truu. Sageli on rõngastatud suitsupääsukesed järgmisel aastal oma vanale pesakohale tagasi pöördunud.
     Kui üks partneritest rändel hukkub, ei lähe teine kevadel uut pesitsuskaaslast otsima, vaid ootab vana pesa juures, kuni sinna tuleb pesitsushimuline vaba suitsupääsuke (enamasti noor, esmakordselt pesitsema asuv isend). Pesitsuspartnerid ilmselt ei rända koos ega viibi ka talvitusaladel koos, vaid kohtuvad kevadel vana pesa juures just truuduse tõttu oma pesapaigale.
     Kui rändel või talvitusalal hukkuvad mõlemad pesitsuskaaslased, jääb nende pesa sageli mitmeks aastaks asustamata, sest uustulnukad ehitavad harilikult uue pesa.
    Pesa hävimise järel jätavad vanad suitsupääsukesed kergesti maha lauda või küüni, kus nad seni pesitsesid. On tähele pandud, et mahapõlenud maja asemele ehitatud uus hoone jääb tihti paljudeks aastateks ilma suitsupääsukesteta, kuigi inimesed püüavad neid igati soodustada ja neile vaba juurdepääsu võimaldada.
    Ka noored suitsupääsukesed on oma sünnipaigale paljudel juhtudel truud, asudes mõnikord isegi oma sünnipesadesse pesitsema.
    Rahvasuus on suitsupääsukesele antud väga palju nimesid: päästlane,pääslane,prääslan, päästuke, päästal, pääslind, pääsu, pääskline, päskel, päsku, pääline aga ka kodu-, küla-, hoone-, laka-,
pööningu-, katuse-, lauda-, talli-, lehma-, hobusepääsuke, suigupääsuke, unkapääsuke, ka Jeesuse linnuke ja jumala kanake.
    Vanasti usuti,et pesitsevad pääsukesed toovad majale üldist õnne, eriti aga looma- ja lambaõnne, kuna pesitsevad laudas.
    Pääsukesi peeti või peetakse õnnelindudeks, nad toovad majale õnne.
     Mida rohkem on pääsukeste pesasid majal, seda õnnelikum on see maja. Pääsukesi pidid kallimaks pidama vai hoidma kui oma
silmatera (Torma).

"Eesti laululinnud" L. Rootsmäe, H.Veromann