Suitsupääsuke

Suitsupääsuke on sügavalt harkis saba ja valge alapoolega läikivalt sinimust pääsuke. Kurgualune on tal punapruun ja puguala piirab must poolkaar. Isalinnu sabahark on pikem. Soomes ja Kesk-Euroopas on kohatud suitsu- ja räästapääsukese värdi. Aegajalt nähakse ka täiesti või osaliselt valgeid suitsupääsukesi. Need on albinootilised isendid. Albinism on tingitud kilpnäärme liiga intensiivsest talitlusest, mistõttu suled värvuse kaotavad. Albinismi võib ka kohata kõigi teiste lindude juures. Oma silmapaistva värvusega äratavad albinootilised linnud kergesti looduslikevaenlaste tähelepanu ja langevad tavaliselt neile ka kiiresti saagiks.

Pääsukeste ja üldse laululindude hulgas on suitsupääsuke kõige kiirem ja osavam lendaja, kes võib läbida kuni 120 km tunnis. Rände ajal on ta üks väheseid laululinde, kes julgeb tormise avamere kohale lennata. Südikusest ei ole tal puudus ka pesitsuskohas, kus ta valju kisaga ründab õuel hiilivat kassi või õhus varitsevat kullilist. Kogu ümbrust alarmeerides päästab ta sel viisil tahtmatult mõnegi teise linnu elu. Inimese suhtes on suitsupääsuke mõõdukalt usaldav ja rahulik.
Sageli puhkab ta telefonitraadil või katuseharjal, mõnikord ka raagus oksal. Maapinnale laskub ta tavaliselt vaid pesamaterjali hankimiseks või halva ilma korral toitumiseks, kui putukad on õhust kadunud ning varjuvad rohus. Lendavad putukad on tema peamine toit.

Laul. Suitsupääsukese laul on üsna pikk vidin. mis lõpeb venitatud särinaga. Laulab kevadest augustini, vahel isegi septembri keskel, nii lennul kui ka paigal istudes. Suve poole hakkab laulu kuulduma juba varsti pärast südaööd, enam kui kaks tundi pärast päikese tõusu, õhtul aga vaikib see mõnikord alles kerges videvikus.
Saabumine. Kevadel nähakse meil esimesi suitsupääsukesi tavaliselt aprilli teisel poolel, suuremal hulgal aga jõuab kohale mai algul. Esimestena saabuvad tavaliselt isalinnud, vanem generatsioon nooremast mõne võrra varem. Põhjapoolsete asurkondade läbiränne vältab kogu maikuu.
Elupaik. Meie tingimustes on suitsupääsuke levinud peaaegu eranditult inimasulates. Eelistatud on maa-asulad, linnades aga esineb ta ainult vähesel arvul ja sedagi äärealadel. Vahel pesitseb ta ka maanteesildade ja väiksemate truupide all ning kaldajärsakute koobastes.

Pesa. Algselt on suitsupääsuke elutsenud looduslikes koobastes ja ehitanud oma pesa nende lae alla. Hiljem on ta siirdunud inimese poolt ehitatud hoonetesse- lautadesse, kuuridesse, küünidesse jm., isegi eluruumidesse, kui sinna on vaba sissepääs. Seal kinnitab ta pesa laepalgi või seinakarniisi külge. Harva leidub ka tema pesi hoonete välisseintel räästa varjus. Mõnel pool aga pesitseb ta veel praegugi looduslikes koobastes, jämedate okste all jm.

Munakurn. Esimese täiskurna võib meil leida mai teisel poolel või juuni algul, teine kurn on täis juuli lõpul või augusti algul. Täiskurn sisaldab 3-7 muna. Haudevältus on olnud sõltuvalt
ilmastikutingimustest väga erinev. Mõnel juhul on see ainult 12 päeva, jaheda ilmastiku korral aga pikeneb see 18-19 päevani. Peab ju siis emalind pesa juurest kauem eemal viibima, et toitu hankida, sest isalind teda ei toida ega abista ka haudumisel.
Pojad. Et haudumist alustatakse tihti enne viimase muna munemist, siis võib viimase mune koorumine kesta mitu päeva. Pesast lahkuvad pojad suhteliselt hilja 17.-22. elupäeval, täiesti
lennuvõimelistena.

Lahkumine. Sügisene parvedesse kogunemine ning lahkumine algab augusti esimesel dekaadil, jõuab haripunkti teisel poolel ja lõpeb septembri alguses.