II.Asustustiheduse probleem loomariigis

     Juba ammu on mitmetel loomaliikidel täheldatud asustustiheduse kasvuga kaasnevat suremuse järsku suurenemist, kusjuures selgelt on näha, et see ei tulene toidupuudusest. Mõnedel liikidel võib see toimuda isegi enensetapu vormis ( näiteks lemmingute massiline eneseuputamine merre ja järvedesse Skandinaavias).
     Üks esimesi sellelaadseid põhjalikke töid kuulub John Christianile (1960), kes uuris hirvede (Cervus nippon) asurkonda 0,5-ruutmiilisel inimestest asustamata saarel. Saarele oli 1916 aastal lastud viis hirve, 1955. aastaks oli neid seal ligi kolmsada. 1958.a. esimese kolme kuuga surid äkki peaaegu pooled hirved, ka järgmisel aastal oli suremus erakordselt suur, mispeale populatsioon stabiliseerus umbes 80-le isendile. Mis põhjustas arvukuse äkilise vähenemise? Selgus, et surma põhjuseks polnud ei infektsioon ega toidupuudus. J.Christian seostab massilist surma adrenaliini ( neerupealiste poolt valmistatava hormooni) hulga suurenemisega veres. Võib arvata, et suurenenud asustustihedusega kaasnes neerupealiste ebanormaalne suurenemine, mida seostatakse isenditel ettetulevate stressisituatsioonide sagedusega ja tugevusega.. Asustustiheduse kasvuga üle teatud piiri sagenevad ka stressisituatsioonid (loomadel pole võimalik  säilitada väljakujunenud distantse, kontaktid tihenevad, mis viibki loomad stressi- ehk pingeseisundisse).
     J.Calhoun uuris rottide käitumist asustustiheduse kasvu tingimustes. selgus, et asustustiheduse kasvuga (eriti isenditevaheliste kontaktide kasvuga) üle teatud piiride hakkasid sagenema patoloogilise käitumise juhud:
- hüperseksuaalsus või seksuaalne passiivsus isastel
- võimetus pesa ehitada ja selle eest hoolitseda
- võimetus hoolitseda järglaste eest (hüperaktiivsed isased sõid järglasi, järglased aeti pesast välja)
- aktiivsuse häired - osad on üliaktiivsed ja ründavad teisi, osad on täiesti passiivsed.
     Kuigi katses oli rottidel toitu küllaldaselt, suurenes märgatavalt suremus (eriti emastel ja noorloomadel).
     Mis põhjustab nii ulatuslikke muutusi populatsioonis, kui selle arvukus ülemäära kasvab? Hüpotees üleasustuse poolt põhjustatud stressiseisundist on ikkagi hüpotees, mis samal ajal tõstab üles uusi küsimusi: milles stress seisneb, mis määrab stressi (kontaktide suurenemine ja distantsi vähenemine või midagi muud)?

     Probleemid võiks kokku võtta järgmiste punktidena:

1. Loomade käitumine on normaaltingimustes ruumiliselt võrdlemisi rangelt organiseeritud. Selle ruumiline organiseeritus on seotud mitmete eluliste funktsioonidega, reguleerides isenditevahelisi suhteid ( mittevajaliku võitluse vältimine, paaritumismäng jm.) ning omades informatiivset tähendust. Antud populatsioonis väljakujunenud käitumise ruumilise organisatsiooni säilitamine on populatsiooni elujõu seisukohalt hädavajalik.

2. Kui asustustihedus kasvab normaalsest suuremaks, ilmnevad mitmed käitumispatoloogia vormid (üliagressiivsus, homoseksualism, võimetus ehitada pesa ja hoolitseda järglaste eest), samuti kasvab suremus (eriti emaste ja noorte isendite hulgas), mis viib populatsiooni arvukuse vähenemisele ( normaliseerumisele).

3. Käitumispatoloogiat ja suremuse suurenemist seostavad paljud uurijad pideva stressiseisundiga, mille põhjustab kestev (sunnitud) kontakt teiste isenditega, võimetus järgida väljakujunenud ruumilise käitumise vorme. Vahendajaiks võivad siin olla nii nägemis-, kuulmis-, kompamis- kui haistmisärritajad. Samal ajal võib stressi esile kutsuda ka vastupidine situatsioon, s.o. isoleeritus, kontaktide täielik puudumine.

4. Stressiseisundi tagajärjel toimuvatest füsioloogilistest muutustest peetakse olulisemaks neerupealsete suurenenud aktiivsust (adrenaliini üleproduktsiooni), mis viib normist kõrvale kogu organismi elutalitluse.