TERVIS JA MÜRGITATUD ATMOSFÄÄR
Hoolitsus selge taeva ja puhta õhu eest tähendab eelkõige
inimkonna tervise kaitset.
Esimesed, keda saastunud õhk kahjustab, on elatanud südamehaiged,
vastsündinud ja astmaatilised lapsed. Kui saastatus suureneb, siis ei säästa ta kedagi.
Asi pole üksnes valutama hakkavates silmades. Tarvitseb vaid meenutada, et haigestumus
bronhiiti kahekordistub iga viie aastaga. Ka ärritavatest ainetest tingitud astmajuhtude
arv suureneb aasta-aastalt.
Järjest suuremaks nuhtluseks on muutunud kopsuvähk, mis röövib
rohkem inimelusid, kui teised vähiliigid kokku. Väga oluline osa kopsuvähki
haigestumisel on sigaretisuitsul. Suitsuga saastunud õhku ei hinga mitte ainult
suitsetajad, vaid kõik ümbritsevad inimesed samamoodi. suitsu mõju on pidev ja seda
sunnitakse peale iga päev.
Suurlinnade sagedasemad haigused ei ole enamasti epideemilise
iseloomuga. Nüüdisaja suurlinnades on sagedasemad uued haigused - infarkt, insult,
stress.
Lapsi, kes elavad suduohtlikes linnades, ähvardab tõsine
rahhiidioht. Et sudu laseb küll läbi päikesevalgust, kuid tõkestab tee Maale saabunud
ultraviolettkiirtele, siis ei saa lapsed piisavalt päikest ja lastel ei teki
piisavalt D-vitamiini.
Selle nähtuse esimeste ilmingute leidmiseks peaksime tagasi
minema Inglismaa tööstusliku pöörde algaastatesse, 18.sajandi keskpaika, aega, mil
London oli muutumas suurlinnaks. Sel ajal oli Londoni õhk juba tahmast raske ja mürgine.
Vabrikutes põletati mineraaliderikast sütt, millest tõusid esimesed sudud. 95% lastest
põdes eri raskusastmes rahhiiti. Toonane olukord kordub aga praegustes suurlinnades.
Saastatud õhu salakavalad mürgid ei halasta punastele
verelibledelegi. Üks sudus sisalduvaid gaase - süsinikoksiid (vingugaas) - ühineb
sissehingamisel vere hemoglobiiniga ning muudab selle karboksühemoglobiiniks, ühendiks,
mis ei ole võimeline siduma hapnikku. Suurlinnade õhu hingamine muudab 12 tunni vältel
5% inimese verest võimetuks siduma hapnikku.
G.Repossi "Elu ja surma küsimus" Tln "Valgus" 1984 |