Praegusaegne prokseemika ei põhine enam sugugi ainult vaatlusandmetel ja subjektiivsetel muljetel (nagu oma tekkeperioodil), üha enam tehakse eksperimentaalseid uuringuid, täpseid mõõtmisi. Peale erinevate distantside fikseerimise ( ning nende osatähtsuse uurimise inimkäitumises) kasutatakse ka suhtlemispartnerite kehaasendite sotsiofugaalsuse-sotsiopetaalsuse fikseerimist. Nagu distants, on seegi parameeter objektiivselt mõõdetav.
Sotsiopetaalse orientatsiooni all mõistame sellist partnerite kehaasendit, mis kõige enam soodustab suhtlemist (nagu kutsub suhtlema).
Kui inimesed on sattunud näost-näkku situatsiooni küllalt lühikesel distantsil, on nad justkui sunnitud partnerile midagi ütlema.
Sotsiofugaalse orientatsiooni all mõistetakse kõige vähem suhtlema kutsuvat partnerite asendit teineteise suhtes: näiteks olukorras, kus kaks inimest istuvad, seljad vastamisi.Sellises olukorras on suhtlemine nende vahel äärmiselt ebatõenäoline; kui neil on huvi omavahel vestelda, korraldavad nad situatsiooni ümber sotsiopetaalsemaks.
Eespool öeldust tulenevalt võib eri ruume ( või mööbli asetust antud ruumis) hinnata sotsiofugaasuse-sotsiopetaalsuse järgi - s.o. kuivõrd antud ruumi korraldus soodustab või takistab suhtlemist.
- Lihtsategi ümberkorraldustega ruumi struktuuris saab muuta inimeste käitumist
( suhtlemisintensiivsust jm.). - Elutingimuste parandamiseks ei piisa alati modernse sisekujunduse ning arhitektuuri saavutuste rakendamisest, arvestada tuleb eelkõige antud ruumi funktsioone ning seda, mil määral kunstiline lahendus ( disain) soodustab ruumi põhifunktsioonide täitmist.
Näiteks on ameerika lennujaamade ooteruumid sihilikult kujundatud sotsiofugaalsetena, et suunata ootajaid kohvikutesse ja restoranidesse, mis on vastupidiselt kujundatud sotsiopetaalsetena.
Prokseemikas kasutatakse laialt mõistet personaalne ruum, mille võttis tarvitusele R.Sommer.
Personaalse ruumi all mõistetakse ruumi inimese ümber, kuhu normaaltingimustel teised ei tule. personaalne ruum nagu liiguks inimesega kaasa, teise sisenemist sellesse ruumi tajub inimene ebameeldivana. Nagu näha, on see mõiste lähedane varem käsitletud personaalse distantsi mõistega, lisandunud on vaid nn. ruumilisuse komponent. Või teiste sõnadega - siin vaadatakse vajalikku personaalset distantsi igas suunas ( võõra lähenemisel eest, tagant, vasakult, paremalt).
Personaalse ruumi "mõõduks" on ebameeldivustunde tekkimine ( võõras on tulnud liiga lähedale). Mitmetes uurimustes on käsitletud personaalse ruumis uurust olenevalt vestluspartnerite soost, isiklikest omadustest jne. Näiteks on ilmnenud, et skisofreeniahaigetel, samuti ka kuritegelike kalduvustega inimestel on personaalne ruum suurem ( s.o. neil on kalduvus säilitada suuremat distantsi).