Kuigi prokseemikaalased uurimused on käesolevaks ajaks kirjeldanud suure hulga inimese ruumikäitumisega seotud fakte, puudib veel neid ühendav teooria. Mitmeid prokseemilisi nähtusi on kasutatud vahendina erisuguste psühholoogiliste nähtuste uurimisel (näit. diaadilise suhtlemise kirjeldamisel). Üheks kõige otsesemaks prokseemikale toetuvaks suunaks on viimasel ajal jõudsalt arenev asustustiheduse psühholoogiliste probleemide uurimine.

IV. Asustustihediuse psühholoogilisi probleeme inimühiskonnas

     Paljudele uurijatele on ainet otsinguteks ja mõtisklusteks andnud sotsioloogia andmed selle kohta, et proportisonaalselt asustustiheduse kasvuga sagenevad ka mitmed asotsiaalsed nähtused ( kuritegevus, alkoholism ja narkomaania, psüühilised haigused). O.Galle'i. W.Gove'i ja J.McPhersoni uurimistöös (1972) vaadeldi asustustiheduse nelja eri komponendi ( inimeste arv toa kohta, tubade arv korteris, korterite arv majas ja majade arv pinnaühikul) seost viie sotsiaalse patoloogia liigiga ( suremuse suurenemine, sündimuse vähenemine, võimetus kasvatada lapsi, alaealiste kuritegevus, psüühilised haigused).
     Tulemusena fikseeriti tugev positiivne korrelatisoon asustustiheduse kasvu ja sotsiaalse patoloogia sagenemise vahel.
     Kõige tugevama seose kõigi sotsiaalse patoloogia liikidega ( välja arvatud inimese psüühilised haigused) andis inimeste arv toa kohta. Mida rohkem inimesi elas ühes toas, seda sagedamini sugenes patoloogiajuhtumeid.
     Tugevusastmelt järgmiseks osutus korterite arv majas.
     Teiselt poolt andis psüühiliste haiguste sagedus tugeva seose üksikute inimeste arvuga, s.o., mida rohkem üksikuid inimesi, seda sagedamini täheldati psüühikahäireid.
     Analoogilste uurimuste põhjal, mida käesolevaks ajaks on tehtud juba küllaltki palju, võib järeldada, et eksisteerib seos asustustiheduse ja inimese käitumise, tema vaimse seisundi vahel. samal ajal on seda laadi uurimiste põhjal võimalik rääkida vaid üldistest tendentsidest, statilistest seostest makrotasandil. Et aga välja selgitada asustustiheduse suurenemise konkreetne mõjumehhanism, on tarvis vaadelda sama probleemi indiviidi, väikese grupi tasemel.

     O.Galle, W.Gove ja J.McPherson arvavad, et suurenenud asustustihedus võib inimesele mõju avaldada kolmel viisil:

1. Asustustiheduse kasvuga ( näiteks suurlinnades) suureneb inimesele esitatavate sotsiaalsete nõudmiste arv, samuti vajadus allutada isiklikud soovid, vajadused jms. ühiskondlikele vajadustele.

2. Inimestevaheliste kontaktide tunduva sagenemise ja selle tagajärjel nende stiimulite sagenemise tõttu, millele inimene on sunnitud reageerima on inimene pideva pinge, reageerimisvalmiduse seisundis.

3. Ilmnevad takistused "sotsiaalse eraldatuse" saavutamisel. Viimast vaadeldakse inimese vajadusena olla teatud situatsioonides teistest eraldatud, omaette.

     Kõrge asustustiheduse tingimustes on inimene peaaegu pidevalt teistega kontaktis, n.-ö. teistele eksponeeritud. See teeb käitumisviiside valikuvabaduse minimaalseks, sest teiste juuresolekul saab inimene käituda vaid standartselt, vastavalt kaasinimeste ootusele. Mida intensiivsem on seega inimese vahetu kontakt ( verbaalne, visuaalne vm.)sotsiaalse keskkonnaga, seda rohkem peab ta kontrollima oma käitumist, mis nõuab pidevat psüühilist pinget. Sotsiaalne eraldatus teatud ajavahemikus on vajalik kompensatsiooniks ( lõdvestumiseks). Selle takistatus viib paljude uurijate arvates stressiseisundini, mis omakorda soodustab asotsiaalset käitumist.
     Nii ruumikäitumise kui asustustiheduse uurimine on veel võrdlemisi algstaadiumis. Samal ajal on see tänapäeval muutunud väga aktuaalseks. Seoses üha kiireneva urbaniseerumisega ja keskkonna tehnitseerimisega on inimese elukeskkond tunduvalt muutunud, inimese tegevus omakorda muudab paljuski ka mitmete loomaliikide elutingimusi. Nende mõjutuste tagajärgede ettenägemine saab üha vajalikumaks.

Ajakirjast "Eesti Loodus" nr. 1, 2, 1976