Eesti paekivide kasutamise ajaloost
E. Jürgenson

     Igaüks, kes on liikunud Põhja-Eestis või meie läänesaartel, on võinud tähele panna, et paest aluspõhja katab kohati väga õhuke mullakamar.
     Sellised alad on tuntud paepealsete, loopealsete ehk loodude nimetuse all. Paese aluspõhja pinnal esineb sageli rohkesti rahtisi paeplaate ja klibu. Sellise rikkaliku paekivide ehk lubjakivide ja dolomiitide esinemise tõttu on neid inimese poolt kasutatud juba kauges minevikus.
     Esimesed leiud, mis viitavad meie paekivide teadlikumale kasutamisele, on seotud muistsete asulate ja matmiskohtadega alates esimesest aastatuhandest e.m.a Matmiskohtadest on kõige silmatorkavamad kivikirstkalmed. Neis laoti paetükid või suuremad plaadid ühe- või kahekordse madala müürina sõõrjalt või piklikult maapinnale. Müüride või paeplaatide keskel oli paeplaatidest kirst. kirst ja müürid kaeti väiksemate paekividega. Nii tekkisid kivikangrud. Paekivist ehitatud kivikangruid on Eestist teada võrdlemisi rohkesti, eriti seal, kus paekivi asus maapinna lähedal.
     Samal ajal või isegi varem kui kivikalmetes hakati paekive kasutama asulate kindlustamiseks. Kõrgetele küngastele või soosaartele rajatud asulaid hakati viimasel aastatuhandel e.m.a. kindlustama paekivist laotud vallidega. Näiteks on Saaremaal Asva asula, mis oli ümbritsetud 1,3-1,8 m laiuse paekivivalliga. Paekivist kindlustuste ehitamine jätkus nimetatud ajast kõikjal, kus paas oli hõlpsasti kättesaadav. Paekivist kaitsemüürid on järgmistel linnustel: Valjala, koila, Muuksi, Jägala, Kuusalu, Varbola. Paekivide kasutamine asulate kindlustamisel jätkus veel esimesel aastatuhandelgi meie ajaarvamise järgi.
     Huvitav on märkida, et kõigi kindlustatud asulate, linnuste ja kivikalmete ehitamisel on paekivid laotud nn. kuivmüürina, ilma sideaineta, sest viimast õpiti tundma alles 18. sajandil. Kuivmüürid laoti küllaltki kõrged (5-7 m). Kahjuks pole otseseid andmeid selle kohta, kuidas meie esivanemad paekivi murdsid. Võib arvata, et peamiselt kasutati aluspõhja ülemist, porsunud kihti, osalt aga pinnal lebavaid lahtiseid paeplaate. Hiljem võib oletada ka pae murdmist paemurdudest looduslikel astangutel, kus paekivi on tugevasti lõhenenud ja kergemini kättesaadav.
     Uus etapp paekivide kasutamise ajaloos algas 18. sajandil seoses lubja kasutuselevõtuga. Kus ja millal ehitati esimesed lubjapõletusahjud, ei ole teada. Võib arvata, et need tekkisid suuremate ehituste läheduses, mis rajati vallutajate poolt oma asupaikade kindlustamiseks. 13.-16. sajandini põletati lupja suhteliselt vhe, peamiselt mõisate ja suuremate ehitiste kohapealseks vajaduseks. Lubjapõletamine hoogustus 17. sajandil, mil ehitustegevus linnades suurenes.
    Ühe esimese suurema ehitusena hakati 1265.a. rajama Paide lossi. Teise tolle aja suurema ehitusena tuleks nimetada Haapsalu losskirikut ( 1267.a.) ja linnust. 13. sajandi esimesel poolel ehitati paekividest hulk kirikuid Saaremaal ja Põhja-Eestis ( Karja, Pöide, Valjala, Koeru, Türi, Oleviste kirik Tallinnas). 1265.a. asuti Tallinnas kindlustuste rajamisele ( linnamüür jm.). tallinnas hakati paekivi võrdlemisi intensiivselt kasutama ka linnamajade ehitamiseks. Paekivi kasutati ka tänavate sillutamiseks.
     19. sajandi teisel poolel, mil tekkis tsemenditööstus, rajati juurde uusi paemurde.

Ajakirjast "Eesti Loodus"  nr.6, 1960