Linn inimene ja loodus II
Paul Härmson
Linnaehituse arengusuundadest Eestis

     Missuguseks peaks kujunema tuleviku linn meie hõreda elanikkonnaga põhjamaal?
     Sellele küsimusele ei leidu ühte ammendavat vastust. Linn on eelkõige suur hulk teatud sümbioosis elavaid inimesi, tuhandeid ja sadu perekondi, kes vajavad peavarju, leiba, tööd ja puhkust - homme tänasest paremat, sisukamat ja meelepärasemat. Soovid on suured, uskumatult mitmekesised, osalt vastuolulisedki. linn peab suutma kõiki rahuldada. ta teebki seda, ainult et unistused kipuvad ikka pisut liiga hilja reaalsuseks muutuma.

     Linn kui tehnoloogiline süsteem ja eluviis.
     Rohkem paremat, väiksema vaevaga!
     Nii võiks umbes kokku võtta taotlust, mis kujundab ja ühendab kõiki linnu maailmas. Sellest johtub, et tänapäeva linn on oma põhikoelt tehnoloogiliste liinide süsteem, milles töö seostub puhkusega, tootmine tarbimisega kõige laiemas mõttes. Niisugust masinavärki hindaksime meelsasti efektiivsuse järgi. Kas kahjuks või õnneks - teadus ei suuda seda veel teha. See lubabki ühtedel pidada parimaks väikseid, teistel keskmisi, kolmandatel nn. optimaalseid, neljandatel suuri ja viiendatel koguni hiidlinnu. Aastatuhandeid on tehtud kõmu ka ideaallinnade ümber. Rahvamassid pole mallanud oodata vaidluste lõppu ning hääletavad jalgadega, kõige sagedamini suurlinnade kasuks - hoolimata maailmavaatest või usutunnistusest.
     Tänu tehnoloogilisele olemusele on linnad ja linnastumine paljuski võrreldavad nähtused. Ühel linnal ja maal on alati teiste käest midagi õppida. Seda teavad kõige paremini linnaisad. Linnad jäävad muidugi omavahel küllaltki erinevateks - eriti asendilt, suuruse, jõukuse, arenguastme poolest. Niisuguses keerulises situatsioonis on planeerijatel ja teadlastel palju peamurdmist, et linnade arengustrateegiat objektiivsetele alustele seada. Kahjuks kipuvad linnade generaalplaanid aeguma enne, kui need jõutakse kinnitada.Põhjus on selles, et linnade generaalplaanid koostatakse 20-25 aastase perspektiiviga, kehtivate ehitusnormide alusel, mille baasiks on eilsed teadmised ja tänapäeva arusaamad. Kakskümmend viis aastat on periood, mille vältel tuleb uus põlvkond, kelle vaatepunkt ei saa kõiges kokku langeda meie omaga, sest olud muutuvad.

     Linnaehitus puudutab rahvastiku valdavat enamust otseselt. Seepärast tegelevad linnaehituse arenguperspektiividega paljud erinevad ametkonnad.
     Silmaga nähtava terviku moodustab linn eelkõige territoriaalses mõttes. Sellest siis ka teaduslik uurimisvaldkond, mis uurib territooriumi kasutamise efektiivsust tootmise ja transpordi, ehitusökonoomika vaatepunktist, elanikkonna, asutuste ja ettevõtete vaheliste seoste aspektist.
     20. sajand kaldub linna eeliseid nägema majanduslikes motiivides. Piiramatu soov majandusliku ekspansiooni järele on linnade pidurdamatu kasvu ajendiks.Põhimotiiviks on siin alati territooriumi, koos sellega transpordi ja aja kokkuhoid. Sellest enamasti soovitus - tõsta hoonestuse kõrgust, elamute ning töökohtade tihedust, linnaterritooriumi kasutamise efektiivsust.
    Teiseks oluliseks uurimissuunaks on ehitusökonoomika. See algab ehitusmaterjalide tootmisest, käsitleb kogu ehitus-montaazitööde tsüklit ja tunneb ühtlasi huvi maakasutuse vastu. Tänu sellele on kasutusele võetud uued kohalikud ehitusmaterjalid, industriaalsed ehitusviisid( plokkmajad jt.).
     Kolmandaks suunaks on linnaehituse sotsioloogia, mis püüab seletada elanikkonna käitumist töö- ja elukoha, samuti transpordimarsruutide valikul, leida seoseid töö ja puhkuse, elutingimuste ning laste arvu vahel jne.
     Neljanda suunana tuleks nimetada ökoloogiat, mis uurib organismide ja ümbritseva keskkonna vastastikuseid seoseid. Tänu sellele uurimissuunale on edasi arenenud õhu, vee ja pinnase saastumise vastu võitlemine, samuti terve looduskeskkonna, halasalade ja roheliste vööndite väljaehitamine.
     Viiendaks uurimissuunaks võib nimetada arhitektuuri, mius huvitub linnade, hooneansamblite, kunstiväärtuslike eksterjööride ja interjööride seaduspärasustest.

Ajakirjast "Eesti Loodus", nr.11, 1972