Mida otsib ja mida leiab inimene linnast?
     Linnade kasvu põhjused on väga mitmelaadsed. Ühed teadlased peavad peapõhjuseks tööstust ja viimasega seotud kapitalimahutusi, teised teenindamist, kolmandad paljusid neid võimalusi, mida alles suur linn kõikidele pakub, neljandad suuremat sissetulekut-väljaminekut, viiendad kõrgemat majanduslikku efektiivsust - ja nõnda ikka lõputult edasi. Omajagu õigust näib olevat kõigil. Ning ega elupaika valiv inimenegi ainult ühe motiivi alusel linna kasuks otsusta.
     Igal aastal loobuvad miljonid eurooplased ruraalsest eluviisist, et proovida õnne linnas. Selle valdavalt ühesuunalise liikumise vastu on võideldud nii selgitustöö kui ka seadustega. On püütud soodustada väikelinnade kasvu uute tööstusettevõtete ehitamisega. Arvatavasti on sellest omajagu kasu olnud, kuid kaugeltki mitte nii palju kui loodeti. Kõik ju näevad, et linn on koht, kus inimene kasvab nagu rohi kivi all, kuid vaid vähesed hoolivad sellest. Linn on mugava ja sisuka elu sünonüüm, kõrge urbaniseerumisaste peaaegu et riigi arenguastme näitaja. Kuid sellel ihaldatud näitajal on oma varjukülg, mida paljud planeerijad pole arvestanud: edaspidi oleneb rahvastiku taastootmine põhiliselt linnadest, sest maakohad on tühjaks jäämas. Sajandi lõpul peavad linnad andma igast kümnest lapsest kaheksa kuni üheksa, lootmata seejuures värskele verele maalt.
     Praegu on kõik veel vanas rööpas. Linn meelitab, kutsub ja pakub, pakub enamat kui maa. ta tõotab igaühele meelepärast tööd ja meelelahutust. Ta ei ahelda kedagi ühe elukutse, ühe tööandja, ühe korteri, kooli ja kaupluse külge. Linn võimaldab kiiresti tõusta erilise või üldise tähelepanu keskpunkti ning vabastab meid samal ajal sellest piinlikult teravast huvist, mida väiksemate asulate elanikud üksteise vastu vabadel tundidel tunnevad... tegevuse puudusest! Igas külas on mõeldav kino, kuid mitte teater, loomaaed jm. lõbustusasutused.

     Inimene ja loodus
     Hallide möödunud aegade inimene oli looduse mängukann. Tänapäeval, urbaniseerunud ühiskonnas, tunneme end linna tehiskeskkonnas kindlalt nagu merekarp kivises kestas. hirm loodusjõudude ees on kadumas, imetlus looduse "teravmeelsuse" üle, samuti looduse ääretu mitmekesisuse ning rikkuse ees aga süvenemas. selles mõttes sarnaneme hiljuti lugema õppinud lapsega - nii heas kui halvas. Loodusele võlgneb inimene oma ürgse stiihia, mille tõttu ta pöördub sinna ikka ja jälle - eneseleidmiseks, puhkuseks, inspiratsiooni otsinguil, isegi elu mõtte tunnetamiseks.
     Loodus ei usalda kergekäeliselt oma saladusi, kuid pakub igal sammul elamusi. Looduse muretu, kuid arukas varieerimisprintsiip on leidnud edukat rakendamist kunstis. Mitte ilmaasjata ei kiideta asulaid, mis on kujunditerikkaid nagu Tallinn.
     Nii eksleb inimene elukoha ja elulaadi valikul kahe pooluse - maa ja linna vahel. Linn on ühiskonna tööriist ja inimliku iseteadvuse kants, loodus aga inimese lapsepõlve-, kui mitte päriskodu.
     Linnad on palju kergendanud inimese tööd, ometi on töökäte puudus suurem kui kunagi varem, sest millegipärast muutuvad linnad üha võimetumaks rahvastiku taastootjana. Tähendab on viimane aeg asuda selgitama linnade ja linnalise eluviisi puudusi.
     Kahjuks tunneb linnaehitus kui teadusharu veel niivõrd halvasti linna ja inimest, et järgneva katse puhul tuleb piirduda vaid küsimuse asetamisega. Senises praktikas on nii mõndagi tehtud umbropsu: ennatlikult piiratud linnade kasvu, edasi-tagasi pillutatud asutusi, ettevõtteid ja transporti, ühekülgsetel kaalutlustel tehtud põhjapanevaid otsuseid hoonestusviisi kohta jne. Tundub, et see on suurelt osalt linnasotsioloogia mahajäämuse tagajärg, mis tähendab ühtlasi linnaehitajate vähest huvi elanikkonna vajaduste vastu, võib-olla ka elanike ebapiisavat aktiivsust antud küsimustes.

     Mida võiks tuua kaugem tulevik?
     Liiklus-, side ja teenindusolude tunduv paranemine võtab tulevikus suurematelt linnadelt nende peamised eelised, mida praegu tagab informatsiooni, teenuste ja kaupade ning töökohtade kontsentratsioon.Seda kinnitab kaudselt linnaglomeratsioonide areng, kus jõukamad või lasterikkamad elanikkonnakihid tsentrumist üha kaugemale elama asuvad.
     Kui transport ja side ning massikommunikatsioonide areng murrab isoleerituse - miks siis mitte asuda elama maale, kuid töötada linnas, kui seda tingib eriala.
     Väga keeruline on vaba aja küsimus. Isegi põlised suurlinnade elanikud peavad väga tähtsaks pidevat ning aktiivset seost loodusega.

Ajakirjast "Eesti Loodus", nr.10, 1972